vähe und ja palju nalja

Inimesega on kogu aeg üks suur häda. Nii harva on see olend millegagi rahul. Mina olen ka inimene. Rahulolematu ka muide. Passin ühikas, olen üksi. Liis läks maale ja mul on nii igav. Ei ole isegi tungivat vajadust õppida sest eilsega said detsembri eksamid otsa ja jaanuarini on veel ülipikk aeg. Et mis ma siis nüüd peale hakkan? Mulle meeldib üksindus, aga sellega häälestumine võtab aega. Nüüd olengi siin ja igatsen oma "teispoolt" Liis, kurat küll, tule kohe tagasi! Ma ei oska enam ilma sinuta olla :D
Lohutuseks lähen Piretiga lõbutsema ja jooma. Täna on siis see paljuoodatud Akadeemikute valik 3. Meie armastatud õppejõud esineb seal ja loomulikult me peame minema - ta ise on piisavalt reklaami teinud ja isegi eksamihinded lubanud teatavaks teha just selsamal peol....Kindel minek siis!

Magada pole ma eriti saanud. Üleeile "õppisin" ma eksamiks -vaatasime Liisiga hilisööni youtube'st Võluväge. Hommikul tõusin siis ülivara ja hakkasin õppima. Selline tunne oli, et ega ikka ei oska küll. Eksam ise? Noh, ei saa kurta. Peale eksamit? Peavalu ja erakordne uimasus.
Sellegipoolest läksin ma veel Katrinile külla. Tal oli sünnipäev, kus sai kommi ja porgandit ja paprikat ja dipikastet :) Veini sai ka ja see oli olulisim, sest see kaotas mu peavalu.
Sellegipoolest ma teistega Maasikasse trallima ei läinud, sest mind ootas eest ARK-i sõidueksam, mille ma suurejooneliselt läbi kukkusin :)

Aga enne seda sai ka nalja. Olin veinijoomisest unine ja uimane. Ma ei viitsinud jala koju kõmpida. Otsustasin, et võtan marsa. Õnnekombel need veel liikusid. Kell ei olnud veel palju. Just sel hetkel kui ma peatusese jõudsin, tuligi marsa. Istusin peale ja nägin et....et ju vist on vale marsa. Ta sõitis aina kaugemale ja kaugemale õigest marsruudist. ma ei kaotanud lootust kuni marsajuht mind noomida sai: "Alati tuleb enne peale istumist küsida, kuhu sõidetakse." Jaa tuleb küll, aga ma olin nii kindel et marsa oli just see nr 32, mida ma vajasin. Seda ma talle siiski ei öelnud. Passisin marsas ja sain peale auringi Tartu linnas samas kohas maha minna, et ikkagi jala ühikasse marssida. Mõnus :)

Siis, peale 7-tunnist und (minu jaoks ilmselgelt liiga vähe, teist korda järjest ka), tõusin üles ja läksingi ARK-i. Võtsin takso. Neil on see hea omadus, et nad sõidavad täpselt sinna kuhu öeldakse :) Jõudsin veidi varem kohale, ootasin. Iga hetkega läks ilm aina koledamaks. Vihm ja tuul ja filmilik stseen kuidas ARK-i eksamineerija paberid tuule käes laiali lendavad ja ta neile järgi jookseb. Siis ootamist ja ootamist ja ootamist. Ilm läks veidi paremaks. Meid oli neli. Kõigepealt läks üks neiu linnasõidule (et ehk on pärast platsisõiduks paremad tingimused), sai läbi.(peale neljandat katset vist) Üllatus, ilm läkski vahepeal paremaks. Siis algas platsisõit. Naine minu ees sõitis tagurpidiboksi posti otsa.

Siis oli minu kord. Olin rahulik ja keskendunud. Sättisin peeglid paika ja alustasin. Tagurpidiboks õnnestus peaaegu ideaalselt. Siis estakaad. Väga edukas. Siis külgboks. Esimese katsega ajasin end liiga risti ja alustasin uuesti. Teisel katsel jälgisin küll hoolega poste ja postikesi, aga midagi arvestasin ma valesti. Olin liiga lähedal. Vaatasin, et millimeetrine vahe küll, aga mahun läbi. Ei mahtunud. traagika missugune -postile sain ma pihta mitte autoga, aga autorattaga! Ma läksin liiga julgeks. Mina?!? Noh, mis teha, eksam läbi. Vähemalt suurejooneliselt :D

Autoõpetaja oli muidugi pahane. Vene hing vist. Ta elab mu meelest küll seda kõike minust enam läbi. Nojah, 2 läbikukkujat pole just mainele hea. (Kolmandast ma midagi ei tea, aga temalgi polud see esimene kord) Ta tänitas ja tänitas. Appi, küll see käib närvidele ja mingit kasu sellest ka pole! Nii tüütu. paluge minu eest saatust, et ma see nädal uue aja saaksin. Muidu on asjalood kohe eriti tüütud.

Avastasin muide aga seda, et täiesti üksi autos olles, tunnen end palju enesekindlamalt. Ei mingeid närve, ei mingeid vigu (see post välja arvata palun :D). Ema või autoõpetajaga see-eest olen nagu kana. Järelikult saaksin täiesti üksi sõitmisega hakkama küll, kui tunneksin teed. Siiamaani olen ma just mõelnud, et üksi ma küll kunagi sõita ei julgeks... egole oli see avastus hea.

Uni oli mul ka väga egosõbralik. Nägin nimelt unes seda, et andsin kursaõdedele oma luuletusi lugeda ja kõik kiitsid mind taevani. Et ma olevat väga andekas jne jne. Äkki peaks siis tegelikult näitama ja kiidulaulu ootama? Samas, Liisil selle lotounenäoga täppi ei läinud...


noh nüüd olen ma küll kirjutanud...
varsti tuleb sättima ka hakata.
bai ja pai!