vägistatud koopiamasin

Tasa, see millest ma kirjutan on suur saladus. Meie luulekogu.
Mis saladus või asi, aga minu/meie jaoks küll. Iga inimene on oma loomingu koha pealt tundlik, ei ole mina mingi erand. Sellepärast vaid vähesed väljavalitud tevadki minu ja Pireti plaanist võtta oma luuletused, printida, kleepida, paljundada, levitada. Esimene voor oma loominu läbilöögivõime väljaselgitamiseks. Sugulased ja lähimad sõbrad ei tohiks ju kohe nö "näkku lajatada" Harjutan mõtet, et keegi kelle jaoks ma pole anonüümne, loeb mu luuletusi. Mis khmmm, noh ühel hetkel on hästi head ja teisel hetkel ilge pask.

see oli sissejuhatus. Nüüd sisu:

esimene osa:
Plaan küpses kaua aega. Just see ilge pask vs tulevane klassika suhtumine venitas protsessi väga pikaks. Lõpuks saime siiski nii kaugele, et valisime luuletused välja, printisime ja hakkasime paberile kleepima nii, et lehed saaks raamatuks kokku murda. See ei olnud eriti raske. Vahelduseks oli tore käsitööd teha. Liimiplekid ja määrdunud ilme lisavad ju võlu?
Pealegi, me jõime veini. See tegi tuju heaks. Fotokas oli ka mängus. Kuna Ott oli Piretil kaasas, siis tema sai auväärse ametinimetuse. Ott oli veinikallaja-suitsulekutsuja. Miski pidi põhjendama tema kohalolu põhjust minu ühikatoas neil töistel loomingulistel hetkedel.

teine osa:
Luuletused said kokku kleebitud. Läksime pittu. Järgmine päev pidi saama paljundamise päevaks. saigi. Enne kui me aga paljundama asusime, oli vaja veel tiitelleht meisterdada. Jälle käärid ja liim mängus. Istusime raamtukogus ja lõikusime. Et meie kogu veel räpakam väla võiks näha, viskasin ma ühe lehe poriloiku. Mõnus :)
Salaasjadeks on raamatukogu muidugi parim paik. Kleepisime ja lõikusime ennastunustavalt kui järsku ilmus vaatevälja kursavend Mark. Loomulikult ta nägi meid. Eks me olime ju valinud kogu raamatukogu kõige kõrvalisema nurgakese - täpselt kojulaenutusleti ees trepi all diivanil. "Tere, mis te teete siin?" küsis Mark. Ma ei tea, mis tunne oli Piretil, aga mina oleksin küll tahtnud õhku haihtuda.
-"Ee, me siin kleebime ja lõigume niisama. Meil on salaprojekt." Üritasin oma kohmetusest naljaga üle saada.
-"Mis projekt siis?"
- "Kavatseme oma luuletusi paljundada"
-"Oo, kas ma tohin lugeda?"
-"eeee....ei!"
Mark võttis Sirbi, vahepeal ta luges, siis rääkis, siis luges ja siis aeg-ajalt küsis jälle meie luuelt lugeda. Noh, mis ma oskan kosta. Sihikindlus viib võiduni. Pealegi on tegemist sümpaatse inimesega :)
Seal ta siis luges ja luges ja luges... Veidi õudne oli. Siis ta luges ja meie nägime Kaisat. Siis hiljem nägime Kadrit ja veel päris tükk aega hiljem Liisi kursaõde Mailisi. Raamatukogu sobib tõesti hästi salasepitsusteks. Noh, häbi on küll, aga Kaisa ja Kadri eest suutsime oma luulet siiski varjata. Vabandus? Egod on õrnad.

kolmas osa:
Kleepetöö tehtud, läksime paljundama. Kõigepealt lasime koopiad teha "professionaalil", et siis tuleb ilusam ja korralikum ja kahepoolne. Nii nagu vaja. Nojah, mees tegi lohakalt, aga lasime sel olla. Leppsime kokku, et see on Lohakuse Võlu.
Saime juhtnöörid, kuidas kahepooleselt paljundada ja asusime tööle.
Esimene katse: ei ole kahepoolne ju! Midagi läks valesti
Teine katse: kurat, leheküljenumbrid ujuvad, on poolituskohtade peal. Olgu, valgendame need siis maha. Aga nii jääb ju kole? Ahh, suva. Mul on nii kõrini!
Kolmas katse: oota, kas järjekord on ikka õige? Vaata, orginaali. Näe nii. siis on see pilt ja siis on see luuletus....Aga kus siis see leht on? näe siin! Mul on kõik segi! Okei, sain aru.
Neljas katse: Pireti kaardi pealt sai raha otsa. Olgu, ma proovin enda oma. see ei tööta. Oota, ma selgitan asja välja.
vahepala: läksin uurima, miks minu kaart ei tööta.
-"Äkki teil ei ole enam raha"
-"Magnet on kulunud, äkki paneks ID-kaardile"
-"Jah, teil on 5kr miinust isegi. Aga panen raha ID-kaardile?"
-"jah!"
võtab ID- kaardi, see ei reageeri, lõpuks hakkab tööle.
-"Palju ma siis raha panen?"
annan 30 kr
-"miinus see 5kr siis..."
"siis jääb 24.90 teie limiidiks.....Miks te mulle 30kr andsite? Ma lõin 25kr sisse.."
-"?????? aga see miinus?"
-"seda vist ei olnud"
"????"
viies katse: panen ID-kaardi sisse, see ei tööta. Võtan ID-kaardi välja, masin hakkab tööle. Niimoodi mitu korda. Siis jääb paber kuskile masinasse kinni. Appi! leiame paberi üles, paljundame edasi. siis saab raha jälle otsa...
üldmulje: kogu koopiamasina ümbrus on paberitest üle ujutatud. Taustast eristuvad kaks juhmi olekuga hüsteeriliselt naervat neiut.

Irvitame ja irvitame. Siis tuleb Mailis. Piret, kes Markile kohe üldse luulet anda ei tahtnud, pakub nüüd ise meie praakpabereid Mailisile lugeda. "Aga ma ju ei tunne teda." Mina küll tunnen!
neljas osa:
Koopiamasina tujudest saab kõrini. Lepime oma seitsme komplektiga ja poeme veidi varjulisemaase nurka koopiaid jagama. Seda tuleb teha ettevaatlikult. Muidu läheb järjekord jälle sassi. Piret kommenteerib väga teravmeelselt meie toimetamisi. Naerame jälle viis minutit hüsteeriliselt.
saak jagatud, rahaasjad korras(?). Tunnen kergendust, et see jubedus läbi on. Rongile ma enam ei jõua, olgu siis buss. Kes oleks arvanud, et see jant nii kaua aega võtab?

moraal: saatke luuletused mõnele toimetajale, et vältida ränka küljendajatööd, mis neelab aega ja raha. Kõik need praakkoopiad on nüüd mustad plekid meie südametunnistusel(mitu puud me maha paljundasime?)


oeh, ja hullem veel kui seda kõike läbi elada, oli seda kõike üles kirjutada....
pean puhkama,
head aega
aga see, mis on nüüd avalikult välja räägitud, on ikkagi veel saladus, eks?