hmmm...

Minu eelmisele sissekandele tekkis huvitav anonüümne kommentaar. Ma jäin selle üle mõtlema, sest kuigi see oli ehk veidi segane, tundus mulle, et ma saan sellest aru. Mõtlesin pikalt, mis see miski võib olla, mis sõnade taga peidus on. Mõtlesin ja kirjutasin bloogi. Kui tekst lõpuks valmis sai, tundus ta liialt isiklik, jätsin endale mälestuseks, aga ainult endale. Niikuinii mõjuks ta lugedes teisiti kui kirjutades. Ja nüüd on mul sõnad otsas. Seda, mida ma tegelikult öelda tahtsin, enam väljendada ei oska. ütleme siis nii, et see kommentaar aitas mind. Ta läks sügavamale.

Aga väljas sajab lund. Lõpuks ometi. Just eile mõtlesin ma lumetu talve võimalikkusest. hea, et lumi tuli. Loodame, et seekord jääb ta ka maha. Mulle lumi meeldib hoolimata sellest, et kõndimine mööda rookimata teid raskeks läheb, hoolimata sellest, et ilm külmaks muutub.

Nokitsen vaikselt bloogi ja arvustuse kallal.(Hämmastav kui nauditav on aeglane mõtestatud kirjutamine viimase õhtu esseekirutamisega võrreldes) Liis veel magab. Kindlasti kuulen hiljem mõnda põnevat unenägu. Minu omad on viimasel ajal peaaegu eranditult kooliga seotud. Küll olen sattunud tagasi esimesse klassi, küll pean korraga lõpetama keskkooli ja ülikooli. Õnneks tähendab see seda, et teadlikult ma sessi pärast muretsema ei pea, seda teeb alateadvus juba niigi intensiivselt :D

Täna nägin ma siiski midagi muud. Läksime ema ja tädiga Nõmmele. Nõmme keskuses oli üks raamatupood, mis oli kõike muud kui tavaline. Pood oli nii nunnu, et pilt temast söövitub mulle vist pikaks ajaks mällu. Kirjeldada on jällegi raske. Ruum oli väga väike, vanamoodsat mööblit täis. Ühe seina ääres oli osa sektsioonkapist, mis oli samasugune kui see, mis meil kodus on. Kõik raamatud olid küll värsked ja müügiks, aga paigutus oli selline, et kogu poest jäi mulje, nagu oleks tegemist kellegi hubase elutoaga. Kõige parem oli veel see, et ühes sopikeses asus Singeri õmblusmasin, mida omanik kasutas, kui poes parasjagu rahvast polnud (tean, sest masina kõrval olid valmis pandud nõelad traagelniitidega). Idülli rikkus veidi see, et poes oli suhteliselt kitsas ja minul oli seljas mu suur roheline seljakott. See jäi igale poole ette ja piinlikkusega tõstsin ma raamatuid riiulile tagasi. Liisaks väiksele eesruumile, oli poel ka suurem tagaruum, samuti klientidele avatud. Esimene ja teine ruum erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Tagumine ruum oli kõle kivine laoruum. Umbes nagu mõne suure ehituspoe müügisaal. Sellegipoolest veetsime seal veidi aega, sest tädi otsis endale sobivat pastakat. Ta proovis mitut varianti, kirjutades paberile midagi imelikku, mida ma kahjuks enam ei mäleta. Siis leidis tädi sobiva kirjutusvahendi....