mõte

Mul ei ole tegelikult midagi öelda. Olen ühikatoas ja ma pean kirjutama. Ma pean toksima klahve, et tähtedest moodustuksid sõnad ja sõnadest laused. Nende lausete eest pean võtma vastutuse. Need on osa minust, nad näitavad mind teistele. Minu arvamus, mu maailmavaade, mu haritus. Teised hindavad ja saavad minust aimu. Nagu iga inimene, tahan olla väärtuslik ja hinnatud. Need laused peavad olema täiuslikud, et mina saaksin olla täiuslik.
Aga keegi meist ei ole täiuslik nagu ei ole täiuslik ka meie looming ja meie teod. Alati on mingi piir, miski segab. Sõnad on sõnad, nad tõlgivad Mõtet, loovad mingisuguse visandi, aga täpset fotot ei saa Mõttest kunagi. Ta on liikuv nagu vesi, alati muutuv ja täiustuv. Ta ei püsi paigal.
Mõte tuleb ideede maailmast. Ta on siin võõras. Mõte tuleb mittemateriaalsest maailmast ning suruda teda viie meele tasandile on keeruline. Me saame öelda, mida tahame, aga see pole kunagi muud kui ainult peegeldus tegelikust, sellest mida tajub kuues meel.

Mul ei ole midagi öelda. Mul on tegemist, sest ma pean õppima tõlkima Mõtet.