Ma olen nii väsinud nii väsinud. Ei mingit entusaiasmi, ei mingit hirmu. Enne sai räägitud tühjakspigistatud sidruni efektist, nüüd tuleb vägivaldselt pigistada viimaseid tilku. Olen nii tuim, et ei hooli isegi sellest faktist, et homme läbi kukkudes ma võibolla see aasta ülikooli lõpetada ei saaks. Ma tahan magada ja siis üles tõuta, et värske peaga veel materjale lugeda, aga ei õnnestunud keskpäevane magamine, ei õnnestu ka õhtune kella seitsmene magamine. kahjuks.
Õnneks läks mul lastekirjandus väga hästi. Ma sain A. Tõsi küll, miinusega, aga siiski. peale hirmsat 20-lehelise essee kiirkirjutamist (millest sai tegelikult valmis u 12 lehte) võttis lastekirjanduse 5lk referaadi tegemine aega paar tundi. Tõeline käkitegu! Seda enam, et ma avastasin, kuidas mingi küsimuse uurimine tõelist naudingut võib pakkuda. otsid ühe teema kohta võimalikult palju materjali, filtreerid selle läbi ja esitad oma nägemuse. Raske seletada, aga tõeliselt tore. Natuke nagu Tutanhamoni haua avastamine. Just! Avastamine ongi see õige sõna. Äkki minus on ikkagi (humanitaar)teadlast? Võimalik muidugi, et lihtsalt need akadeemilised aastad on niimoodi mõjunud :D
Praegu olen sidrun valmis, aga eksamilt tulles oli mul tunne. Päike sillerdas valgel paksul lumekihil ja mina kuulasin ühika poole tulles Ultramelanhooli Talve hommikut. Selline tunne oli, et ei teadnud kas nutta või naerda. Lihtsalt see oli rohkem, kui mu maine keha mahutas....
Praegu kuulan ma miskit tiibetikeelset meditatsioonilugu. Uskuge või mitte, aga see aitab. Väsimus hakkab kaduma, tahe taastuma. Nüüd on vaja leida endas see jõud, et arvuti tagant lahkuda ja vähemalt korra veel materjal läbi vaadata...
Niisiis olen nüüd sidruni asemel Kirsike. Seesama, kes Cipollino seiklustes aina õppis ja õppis ja õppis ja õppis....Sidrunid olid pahad nii palju kui ma mäletan :D
Lõppude lõpuks on ainult veel üks samm.....
0 ...kaja:
Postita kommentaar