Unenäod

Nii ammu pole ma enam unedest kirjutanud. See ei tähenda küll sugugi, et ma enam und ei näe. Ehk pole olnud lihtsalt sobivaid lugusid, mida kirjutada. Või õigemini pole need uned veel lõppenud. Ikka olen neid mõelnud ja edasi arendanud. No ja nii nad ongi ära hajunud. Algupärast und enam ei mäleta...

Annan endast siiski parima. Midagi ehk meenub ju ka...


***
Siis kui mul kevad mitte nii väga ammu täiesti südames oli, nägin unes üht meeldivad poissi. Me jalutasime, vestlesime ja istusime siis suurde suurde paati. Viskasime paadipõja pikali. Meie ümber laius suur rahulik ja selge järv. Järv oli sügav, aga nii ilus ja läbipaistev. Siis hakkas järve igasugust tehnikat kukkuma :D Fotokad, mp3-mängijad, telefonid... Õnneks oli vesi nii puhas ja läbipaistev, et sain kõik enne põhja vajumist kätte. Lamasime ja nautisime idülli kuni kandusin kuskile hoopis mujale ja nägin üht tütarlast, kes nimetas end Mariaks ja ütles, et ta on selle poisi teine tüdruk. Poisil olevat nimelt kombeks pidada mitut naist korraga. Uusim ja värskeim on olulisim ja temaga veedetakse kõige enam aega, samas on alati tal veel nr2, kes on tagavaraks ja niisama ajaveetmiseks. Maria rääkis mulle, kuidas mina olin praegu nr 1, aga varsti saamas nr 2 nagu tema praegu. Maria muidugi ei tahtnud olla teine. Ta arvas, et kui ma selle poisga enam läbi ei käi, saab ta ehk esimeseks tagasi. Sellepärast ta vist mulel niisugust juttu rääkiski. Mind see aga üldsegi ei häirinud, sest tol hetkel hõljusin paati tagasi ja jätkasin idülli nautimist...

***
Eestis oli just alanud Nõukogude okupatsioon. Minu peigmees oli pokri pistetud (Soomes). Ta plaanis põgenemist ja minuga kokkusaamist. Olingi Soomes ja ja ootasin oma meest. Aga sisi tuli mingisugune Soome sõjaväelane või politseinik ja sai kohe aru, et ma päris õige tegelane ei ole. Mul olevat nimelt seljas üks imelik kampsun. Selliseid soomes ei tehta. Kampsun oli minu peigmehe kingitus. Kuidagi pääsesin tema käest minema, kohtusin oma mehega, jooksime vangla territooriumil väljapääsu poole (see vanglaõu nägi välja nagu saeveski hoov ), aga meid saadi kätte. Siis oli mingi värk selle kampsuni ja erinevate käekelladega, mis täpselt toimus, enam ei mäleta. Minu mees pandi aga vangi tagasi, mina leidsin end nõukogude eestist. Läksin elama mingisugusesse paneelmajja. Pidin korterit jagama ühe mehega. Temast sai mu uus peigmees, hiljem ka abikaasa. Samal ajal oli ta minu abikaasa ja vanaisa :S See tähendab selles jhetkes oli ta mu mees, aga mingil teisel tasandil ka minu vanaisa. Mehe nimi oli Jaanus Naaber (minu vanaisa oli Endel Naaber)

***
Oli kaks tüdrukut. Üks oli tumbedapäine ja 9-aastane. teine oli 14-aastane ja blondide kiharatega. 14-aastane tüdruk oli rase ja pidi kohevarsti sünnitama hakkama. Minu ema, kusjuures, oli ämmaemand. Järsku hakkas 9-aastasel tüdrukul paha. See oli imelik, sest paha oleks pidanud hakkama hoopis sellel, kes kohe sünnitama hakkab. Kui me küsisime aga 14-aastaselt tema enesetunde kohta, vastas ta üsna ükskõikselt, et tema tunneb end väga hästi. Siis tekkis mu emal mingisugune teooria selle kohta, kuidas 14-aastasel sündiv laps on hoopis 9-aastase oma (tal oli olnud nürisünnitus). Kuna 9-aastane polnud võimeline last kandma, tuli tema lapse hing hoopis blondi tüdruku lapse kehasse. Ema ootas siis kuni 14-aastane ära snnitas. Siis võeti laps temalt ära. Et ta hakkaks 9-aastast oma emaks pidama, pidi teda mingi ollusega (hülgerasvaga vist) toitma. See oli minu ülesanne. Mäletangi seda, kuidas mul oli süles imepisike imik, kellele suust sisse mingit halli löga ajasin :D

***
Oli prints. Kuna ta oli veel noor, umbes 17-aastane, ei tahetud talle valitsemisõigust anda. Küllap valitseid õukonnas ka suured intriigid. Printsil sai sellest kõrini ja ta otsustas kodunt ära põgeneda. See läks tal ka üsna edukalt. Kust iganes ta ka ei põgenenud, lõpuks jõuds ta aga Ungarisse. Unagirs oli printsess, kelle ema ei sallinud enam ta isa. Isa oli slaavlane ja ema rääkis, kuidas tütar oma võõramaalasest isa usaldada ei tohiks. tema ema, ungarlane, on ju hoopis targem, parm jne. Ja kas lõpuks ei peaks tütred emade poole hoidma. Printsessile see jutt ei meeldinud. Temagi otsustas põgeneda. Siis kohtas ta printsi. Otsustati koos põgeneda. Prints käis vahepeal väljas, siis jõudis ta lossi tagasi. Loss ise oli kesklinnas, lossi esimesel korrusel oli kohvik linnarahvale :D Läbi laudade teed tehs, jõudis ta printsessini. Siis nad põgenesid, joostes läbi paljude erinevate ruumide, avades palju erinevaid uksi....

***
Olen pool ööd Zavoodis veetnud. Siis hakkan koju minema. Tee on aga pikk ja mina olen unine. Kuna täpselt tee peal on Dorise tädi korter (Kroonuaia tänaval) otsustan sinna minna. Katsun ust, see on lahti. Esikus on veel väga mugavalt üks vaba voodi. Kuna mul on kaasas padi ja tekk (hahahaha) otsustan sinna magama heita. Magan natuke aega, aga mõtlesn siis, et niimoodi on ikka sobimatu ja inetu, ning otsustan üles tõusta ja koju minna. Lähen tagauksest välja ja tänavale jõudes näen Dorist ja tema ema. Ema on Dorise peale pahane. Dorisel on kombeks oma tuttavaid sinna korterisse magama tuua. Ema arvab et see on mingisugune protestiavaldus. Mina mõtlen, et mul vedas napilt ja hiilin oma teki ja padjaga minema, mõledes samal ajal sellele, kuidas magatud voodis lina kortsu jäi :D

jne jne....