kevade (l)ootused

Tervitusi. Kas olite koos minuga truult millegi uue ja põneva ootel? Kui olite, siis kiidan :) Kui ei olnud, siis....Lõppude lõpuks elab igaüks oma elu, pole hullu :) Kas just midagi uut juhtus, seda ma ei tea, päris põnevat aga küll. Läksime laupäeval välja. Ausalt öeldes ma ei mäletagi millal ma viimati nädalavahetusel kuskil käsisin. Lõbutsemine on ju tudengile üsna igapäevane, lausa argipäevane, tegevus. Zavood kutsub nii teisipäeval kui ka neljapäeval, laupäeval oleks seal justkui liialt rahvast...

Sellepärast läksimegi kõigepealt hoopis puppi nimega Ristiisa. (Jah, Liisiga :)) Meil oli nimelt plaan panna igasugu keskealisi mehi meile järele vaatama ja ilastama. Lõime end muidugi ka üles, kuigi allikad ütlesid, et see pole sugugi obligatoorne. Noh, lõime ikkagi üles. Ammu pole seda teha saanud. Panime selga seelikud, tegime meigi ja otsisime välja parimad parfüümid.

Ristiisas pidasime vastu ühe tomatimahla jagu. Tõsi küll, oli veel vara ja rahvast vähe, aga keskkond oli ikkagi kuidagi liiga võõras. Tõepoolest: keskealised mehed ja naised, televiisor jalgpallimatšiga ja pubibänd. Jõime mahlad ära ja lahkusime. Ja lausa uskumatu - kõrvallaua "vanurite" pilgud tõesti lausa ahmisid iga meie liigutust :D Oli täiesti piisav doos. Vähemalt mulle. Väikese puhkusega poolel teel Kuumas Tassis jõudsime lõpuks ikka Mekasse. Zavoodi siis.

Zavoodis hakkasime Minni õhtusel- tema korjasime üles Kuumast Tassist- mängima "Ma ei ole kunagit". Oli põhjus aina siidrilonksu võtta ja see läkski ehk veidi libedamalt kui tavaliselt. Lisaks sellele olid küsimused mõnusalt intrigeerivad :D Meid oli seal naisi viis või kuus. Siis leidsid meie seltskonda tee ka mõned noormehed. Ja siis mõni veel. Kahjuks või õnneks valitseb looduses aga tasakaal - mõned naised asutasid end varsti juba kodu poole. Mina pidasin plaani lõpuni vastu pidada. Päriselt välja meid ei löödud, aga legendaarse "Kodulaulu" kuulsin ikkagi ära.

Oli see nüüd alkohol või uue ja põneva ootus, aga lauadkonnas tekkisid nii mõnedki omavahelised sümpaatiad. Ja üle pika aja olin ka mina sümpaatia jagaja ja ehk objektki. Ammu pole ma olnud muud kui kõigest kõrvalvaataja. Rõõm missugune! Kevad hakkab tõesti südamesse pesa tegema?

Läksin veel noormehega hilisõhtusele jalutuskäigule. Suure ringiga läbi Karlova jõudsin varahommikul ühika ette. Ja tee, mis oli piisavalt pikk, jäi ikkagi liiga lühikeseks. Sest ma olen lihtsalt veidi ahne ja ablas :D Võib laskuda klišeedesse - kõik oli tõesti väga ilus. Vestlus, kaaslane, kerge lumesadu ja vaikne ümbrus. Ja ikkagi olen ma juba piisavalt täiskasvanud, et päris idülli langeda ei suuda. Olen pidevalt naiivse ja ratsionaalse seisundi vahepeal. Upun kord ühte ja kord teise. Tunnen korraga hirmu ja suurt ootust. Olen seda enne kogenud, aga ammu. Korraga nii kole ja nii hea tunne. Ma ei tea mis saab, natuke imelik on sellest üldse mõelda ja rääkida, aga päevas unistamisele kuluv aeg on plahvatuslikult kasvanud...

Kevad? Kevad. Kevad! Kevad!?