Tulevane leheke :)

See märk ütleb, mida vaja. Läbi hirmsate ponnistuste, meeleheite ja hädalamise sain ma lõpuks oma juhiloaeksamid tehtud. Terve nädalavaheus kiigutasin ma end külgboksi ja tagurdasin "garaaži". Keerasin roolivõimendita Peugeot' rooli nii et lihased valusad ja nati sõitsin tädi Golfiga ka. Muidugi minu harjutused pigem ebaõnnestusid, kui õnnestusid. Vähemalt viimaste katseteni.

Seda toredam, et eksamile minnes selgus, et enam eraldi platsiharjutusi ei tehtagi :D Iroonia missugune! Sõitsime lihtsalt vaiksemasse tänavasse ja preversse "vaata-seda-posti-siis-
seda-posti-siis-seda-posti" asemel tegin kaks hoopis praktilisemat harjutust. Nii-öelda elus vaja minevaid parkimisharjutusi tegin. Tagurpidi sõit kahe üksteisest u 4 m kaugusel oleva auto vahele, tagurpidi sõit ühest tänavast üle ristmiku teise.

Mingeid muid õudusi eksamineerija mind samuti tegema ei pannud. Ühesuunalised tänavad, tagasipöörded jms jäi välja. Kõik see, mis autokooli aegadel mu enesekindlust maatasa tegi. Uskuge mind, sõitsin eksamil nii nagu inimesed autoga vist sõidavadki :D Natuke maanteed, natuke Riia tänavat, natuke vaiksemat ühesuunalist tänavat jne. Kõige hirmsam asi, mida ma tegin, oli see et auto enne raudteed välja suri. Õnneks oli eksamineerija väga sõbralik mees, kes vajadusel julgustas, vajadusel väikeseid vihjeid andis. Närvipinge kaudus ja sõit läks küllaltki sujuvalt.

Suures halamishoos enne eksamit mõtlesin ainult sellele, kuidas load kätte saada. Reaalselt autoga sõitmise tahtsin kohe peale eksameid unustada. Kuid mul oli tõesti nii tore ja hea eksamineerija, et autosõit tundus normaalne ja iseenesestmõistetav asi, mitte mingi õudus. Äkki ma siisiki julgen ka päriselt sõitma hakata? Ema lubas igatahes õppesõidumärgid autolt maha kista ja lehekesed asemele panna. Füüsilisel kujul peaksin ma load saama järgmise nädala lõpus. eks näis siis, mis number viimane on...

Praegu pean ma enda oskuste arendamiseks ikka ema lahkusele lootma. Eks siis Tallinnas harjutan sõitu veel edasi. Minul ju autot pole. Nii pidin ma ARKst kooli ikkagi muul viisil saama. Ilm oli ilus ja bussi ma oodata ei viitsinud. Asusin siis teele mööda Turu tänavat. Kole, ilma kõnniteeta tänav, kus autod aina mööda vuhisevad. Kõndisin ja särasin kui järsku mind sopaga üle valati. Üks auto pani lombist läbi ja minul oli õnn just õiges kohas olla. Muidugi olin ma väga nördinud ja isegi veidi vihane. Aga...Uskuge või mitte, auto peatus. Naine, kes roolis oli, tuli välja, vabandas ja viis mu lepituseks koju. Hea, et maailmas on veel viisakaid inimesi. Unustasin oma viha ja rõõmustasin, et mitte terve maailm ei ole veel hukka läinud :D Naerma ajas muidugi ka, sest minu jaoks oli see kerge sopavaling (nii väga mustaks ma ju ei saanutki, ainult püksid vaja ära pesta) justkui tasu sõidueksami läbimise eest, samuti nagu noomitus või õpetussõna mulle kui tulevasele autojuhile. No, et ma ikka teaksin, mis tunne on täispritsitud saada, enne kui lompidest läbi kihutan. :D

Minul on muidugi tuju laes, energiat ja entusiasmi ülearugi (kahjuks laiskus taandub siiski visalt), aga vaene Liis on haige, mis haige. See on mingi iga-aastane seaduspära. Kevad saabub koos Liisi haigusega. Siiski on kurb ja kahju, et Liis põdema peab. Veel kurvem on see, et suurt midagi ma tema heaks teha ei saa...Njah...Praegu ta magab, äkki magab haiguse endast välja?