Annab aru...

Aeg lendab. Kas tõesti oli viimane sissekanne niiiiii ammu? Saatuse iroonia tahtel on ikk nii, et kui kirjutamise tuju tuleb, siis pole võimalust ja kui on võimalus, siis pole tuju. Praegu on selline pool-tuju. Terve nädala on mul häid bloogi-mõtteid olnud, aga kirja pole neid saanud. Natuke ei viitsinud, palju ei olnud võimalust.

See nädal on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Esmaspäev- Zavv, teisipäev- Tallinn ja Zavv, Kolmapäev- Zavv. Neljapäev film ja J, tegelikult isegi kaks filmi. Natuke tundsin ma muidugi süümepiinu sellepärast kui vähe ma suudan korda saata ja kui palju ma lihtsalt lustin. Seepärast pagendasin ma end nädalaks Tallinna lootuses midagigi seminariks/bakaks kokku kirjutada.

Esmaspäeval alustasime oma "ametialase kohustusega"- joomisega- varakult. Kõigepealt klaasike Wildes. Siis haarasime Kiisumarketist kõige peedima peedi (Ebaküdoonia vein) , salatit, leiba ning läksime Pirole. Lõbusus garanteeritud. Mina, Piret, Piro-Kunn ja veel mõned parmud. Selline oli igatahes Liisi värske nägemus. Pärast veini läksime raamatukokku. Tõlkisin oma lõbusas tujus need kole-inglise tekstid ära ja rõõm missugune - tõlked sobisid, saan vast töödki?
Õhtul jõin ma Zavoodis ainult teed, kojugi läksin varakult, ja üks lõbusamaid õhtuid. Ebaküdoonia inerts?

Tesipäev läks pikaks. Meil oli geniaalne plaan minna Tartust Tallinna selleks, et kuulata Sotsial Tartu NAKi liikmeid! Ja pärast seda läksime MacDonaldsisse :D Brita oli lõbus (aga kaine) rongi autojuht. Mina veini ei ostnud, aga paar lonksu ja aurud mõjusid vägagi lõbusakstegevalt. Me ei rääkinud kirjandusest!!! Me hoopiski pissisime Kesk-Eestis! (kontekstiga koos on see naljakas) Ja siis jõudsime Tallinn-Zavoodi taksoga sihtpunkti. Saime laua ja kaks tüütut meest pealekauba. Aga pärast nad nii väga tüütud enam polnudki. Üks tegi komplimente ja nägi kummaline välja, teine lobises ja näg tavaline välja. Pärast tuli pats-habemega tüüp ja kaks kultuuritegelast. Üks räuskas ja rääkis kummalist juttu (näiteks seda, et ma olen loll ja üldse mitte ilus. Hiljem olin juba tark. Ilu kohta ei küsinud, et mitte pilli lõhki ajada :D), teisele saatsin järgmisel päeval meilile oma luuletusi. Nüüd ootan hävitavat või kiitvat hinnangut, aga hinnangut!

Kolmapäeval Liisile teisipäevast rääkides, tekkis temalgi soov Zavoodi elu lähemalt uurida. Ma ei saanudki oma väheseks jäänud unele lisa (ma JÕUDSIN esimesse loengusse), sest ma jäingi nõusse. Istusime, vahtisime, istusime, vahtisime. Liis "lõi mulle külge" ja jõi piima ja siis läksime koju.

Neljapäeval vaatasin jälle üht filmi, mis puudutas. Keemiaringis naerdi nii mõnegi stseeni peale, minu meelest ei olnud filmis ainsatki naljakat kohta. Oli ainult tõdemus valge rassi jubedatest omadustest. Jubedusega pidin koduteel tõdema, et kuigi vahetult peale filmi elan sisse ja soovin muutuda, siis homme olen ikka samasugune räpane kõikehävitav valge :( ja vist olengi. Lohutan end täiesti ebaloogilise väitega: on hullemaid.

Aga ühika poole kõndides nägin, justkui saatuse märgina, kuidas ühikas ei põle ükski tuli. Elekter oli ära ja toimetusi tuli toimetada taskulambivalgel, rääkimata sellest, et 7. korrusele ronisin trepist. Ilus. Minu elus ei olegi kokkusattumusi, ainult seosed.

Peale filmi tekkinud valu ja meelerahu segaseisundis sain Temalt sõnumi. Ja ma läksingi talle külla. Kõhklesin küll, aga vähe. Läksingi. Valu või segadust ei olnud. Kõik oli tavaline ja iseenesestmõistetav, isegi igav. Mitte midagi. Mitte midagi! Viisin filmid ära ja sümboolselt tundsin end viimaks ometi temast vabana, kuni hiljem avastasin, et üks film oli kogematta kotti jäänud. Liiga sümboolne, et olla tühipaljas unustamine. Järgmisel ringil saan vabaks (või viskan selle CD lihtsalt aknast välja).