elu on põnev!

Sõnumid Tallinnast. Või mis sõnumid. Ikka seesama lugu-lalin, mis alati. Noh, on mõningaid siinse lalina nautlejaid. Teie terviseks tõstan teekruusi.

Ilma arvutita oli hea elada. Lugesin raamatuid ja igav hakkas vaid hetkeks. Võtsin teise raamatu, lugesin veidi seda. Kõik läks libedalt. Kõik välja arvatud vajalik kraam, muidugi. Tegelikult ma muidugi päris arvutivaba pole olnud. Raamatukogus käisin siiski ka oma meile vaatamas. Ja täna hommikul olin siiski info osas veidi maha jäänud. Sellegipoolest oli hää, et arvuti ventilaator ei huuganud, klaviatuur ei klõbisenud ja mingi tume magneetiline jõud ei meelitanud. Ori sai paar päeva vabadust. Täna olen vahelduva eduga arvuti ees istudes jälle mitu tundi mitte midagi teinud. Tahtsin kirjutada, aga domineeriv osa minust vist siiski mitte...

Teisipäev lõppes ja kolmapäev algas Zavoodis. Tutvusin Kirjanikuga. Mina, Piret ja Kirjanik rääkisime, filosofeerisime. Õigemini rääkis enamasti siiski Kirjanik. Oli küll tark :) Aga oli ka mehelik, sest nii palju kui mina märganud olen, tuleb meestel püüda naistele ikkagi muljet avaldada. Ja Kirjanikul sobib kirjandustudengeile muljet avaldada läbi kirjanduse. Eh, ma ei tea, mis küll tema mõtles, aga minu meeled märkasid küll sellist aspekti.... Aga mina, soovides mitte täielik "lammas" olla, pingutasin vist oma tark olemisega üle? Sellegipoolest oli väga põnev ja ehk isegi arendav

Kolmapäeval näidati Lutsus rahvale Poetessi. Me läksime Britaga ka vaatama. Poetess rääkis tasa ja ilusasti. Temast õhkus rahu. Kuidagi mõnus ja lõõgastav oli seal viimases reas istuda ja pidevad edasi-tagasi sõelumised ning telefonide helisemised, mis alguses häirinud olid, jäid hiljem täiesti märkamatuks. Või siis kandus rahu ka rahututeni? Telefonihelinaid, samme ja uksepauke pärastpoole enam polnud. Mind rõõmustas see, et Poetess rääkis, kuidas tema leiab igas päevas midagi ilusat või imestamisväärset. See rõõmustas mind väga, andis lootust. Sest vanemaks saades kaob paljudel see oskus ära. Äkki minul säilib?

Nii Kirjanik kui Poetess mõjusid katalüsaatorina millelegi. Millele täpselt, ma ei tea või ei oska vähemalt sõnastada, aga tunne on selline, et minu käeulatuses (mitte küll päris peos) on üks elu saladustest....

Tee sai otsa, mina lähen raamatut lugema.
Teile lõpetuseks ja silmailuks mu kullakallis kaktus. Õppige, inimesed, ka nii õitsema :D