kaine ja närviline

Kui Greta Liisiga ja tema tuttavatega Õllekale jõudis, olid kaduma läinud turistid juba ammu laevaga merel. Õlleka väravate juurde jõudes olid ka närvid juba lõdvenenud aga te võite ette kujutada kui hirmus on olukord kus mõned inimesed lihtsalt justnagu maa alla vajuvad. Küll otsitakse neid auto ja rattaga, küll tuvakaameraga aga välja ilmuvad nad täiesti ootamatus kohas täiesti ootamatus meeleolus: sadamasse saabuvad neli rahulikku inimest, kelle olekus pole paanikast jälgegi. Müstiline oli muidugi see, kuidas kaotatakse silmist suur rühm inimesi, kes pole kaugemal kui 100m aga sadamasse jõutakse ilusti ilma eksimata.
kes on süüdi või mis tegelikult juhtus, ei saa vist ma kunagi teada aga loo moraal on järgmine: kui sa arvad et kõik on lihtne ja loogiline, siis ikka ei ole küll. Äpardusteks on alati ruumi. Olen siiski maha rahunenud ja lisanud giidide folkloori järjekordse huvitava loo.

Aga seda, et ma Õllesummerile lähen, poleks ma küll kunagi uskunud. Õllesummer on ju pööblile aga mina kaldun snoobide poole. Kohale ma siiski läksin, sest mingi huvi ju ikkagi oli. Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Eelistan ilusaid inimesi (eriti noormehi) aga ka huvitavad inimesed on väga põnevad. kahjuks olid õllesummeril valdavalt igavad koledad inimesed, kes püüdsid end põnevaks teha erinevaid kostüüme kandes. Aga seegi muutus tüüpiliseks, sest õhtu jooksul nägin vist kümmetkonda klouniparukaga meest.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma pole üldse joonud ja see, et alko peaks inimesed ilusaks tegema. Siis ma mõtlesingi oma pinnapealseid mõtteid sellest, kuidas kõik inimesed üksteist ilmselt hästi "kenadeks" peavad, sest kesvamärjuke on peas. Aga mina ja Liis olime kained ja seega oli meil üsna igav.

Nalja sai muidugi ka. Nägime nahkšortsides ja sädelevates platvormides Jörbergi, tantsisime Anne Veski laulude saatel Elmari telgis, nägime et Blacky on emo ja saime teada, et meie soliidne ja korralik....[tsenseeritud :D] Infot kui palju.

Aga tegelikult hakkas mul ikkagi lõbus siis kui me Lauluväljakult ära tulime ja mere ääres istudes oma tavapärast lolli pläma rääkima hakkasime. Siis ootasime Liisi sõbrannat ja tema padupurjus meest ja ma avastasin, et kaine ja unisena kaob minu paljukiidetud kannatus ja kui ma oleks veel natuke ootama pidanud, siis võibolla oleksin ma kellelgi pea otsast hammustanud. Õnneks jõudsime taaruva purjus mehe kiuste ka viimasele bussile ja ma ei pidanudki kedagi lõhki rebima.

Siis käisin tööl, siis magasin, siis käisin tööl, siis magasin. Magasin kogu aeg. Päeval ja ööl. Vahepeal ärkasin üles, käisin pissil või joomas, siis magasin, ärkasin ja arvasin, et on hommik, aga eksisin. Nüüd olen ma siiski vist oma unepuuduse tasa teinud ja õhtust-hommikuni uinakuid tegema ei pea.

Olen Vargamäel. Pääsukesed sädistavad ja tasapisi läheb hämaraks