niisama

Kui kell saab kuus, pannakse muuseum kinni. Ma loivan siis üles, keedan suure koguse makaorone, mida kaunistan majoneesi ja ketšupiga ning alustan ninunännuroosamanna sarja vaatamist. Seitsmes taevas on ainuke sari, mida ma tõesti viitsin vaadata. Tänagi valmistasin endale mehemoodi portsu makarone ja lülitasin teleka sisse. Aga ilusa kristliku pere asemel oli telekas mingi tobe sportlane. Mitte, et mul oleks midagi sportlaste ja spordiülekannete vastu, aga keelata mulle minu ainuke telerõõm on ju lausa õel. Nii ma siis poetasin sügaval hingepõhjas mõned pisarad ja asusin oma meelt parandama makaronidega. Meel paranes küll, aga telekava muudatus tekitas mu hinge nii sügava haava, et söömist pole ma ikka veel lõpetanud. Makaronidele lisandus veel moosisai ja kohe tuleb veel kruusitäis teed ja... oeh varsti pean ma ju otsast alustama. Jälle sööma-jooma. Kui midagi peaks juhtuma ja ma Poirot'd ka ei näe, siis ma ei tea mis veel juhtuda võib... Nii et mõelge, programmidirektorid, millised tagajärjed on teie tegudel. Lihtsad Eesti inimesed kannatavad!

Täna on ilus ilm aga eile oli lausa külm. Õhtul proovisin isegi tuld teha. Panin kaminasse puid ja ajalehti. Ajalehed läksid põlema ja natuke põles ka puit, aga kui paber otsa sai, kustus ka tuli. Nii palju siis minu püromaaniunistustest. Tule-Äpu olen! Loomulikult oli mul oi-oi kui külm magada. proovisin magada Liisi stiilis: pluus, kampsun, tekk. keset ööd hakkas mul ikkagi külm ja ma pidin selga ajama veel ühe kampsuni, lisaks veel püksid. magada ma ikkagi korralikut ei saanud ja täna pean ma maksku mis maksab (s. o. lugematul hulgal tikke ja vanu ajalehti) tule üles saama. let's face it: eesti suvi on tõesti lihtsalt sitt suusailm :D

Samas tähendab kehv magamine põnevaid unesid. Kuna ma keskendusin ikkagi magamisele, olid enamik neist hommikuks läinud, aga omapärane vanalinnas ekslemine on mul meeles. Mingisuguses loengus räägiti ühest linnaväravast, millest mul aimugi polnud. Peale loengut otsustasin ma selle värava üles otsida. Ema teadis, kus see enam-vähem asub. ütles mulle tänava, mida kaudu sinan värava juurde saama pidi. ma ei teadnud seda tänavat. Läksin kelleltki küsima ja lõpuks sain kätte õige suuna. Hoolimata sellest, et minu unenägudes ei vii tänavad kunagi sinna, kuhu nad viima peavad ja sageli ei asugi nad seal kus peaksid. Väravaid ma ei leidnud, aga mingisugused varemed küll... Üleüldiselt oli tore. Unenägudes ei väsita pikad jalutuskäigud ära ka...

Ja Prantsusmaani on aega neli päeva. Tegelikult arvestades õhtust tundi, lausa kolm. C'est comme une rêve! Ce n'est pas possible, mais...je vais vraiment en France! Oh, jah... Paus selleks, et seda mõtet nautida. Päike ja soojus ja glamuur ja eemalolek ja....mmm!

Selle ilusa mõttega ma soovingi lõpetada.....