nüüd hakkan mina blogimaie

Alguses trükkisin ma vastavasse lahtrisse www.blogger.com, logisin end sisse ja olin vaimselt valmistunud mingisuguse loba kirjutamiseks. Siis läks mul aga kõht vaatamata eelnevalt söödud võileibadele ikkagi tühjaks ja ma pidin trükkimise katkestama. Siis tuli Liis msn-i ja siis ma pidin gmaili vaatama ja siis tuli veel igasugu tegelasi vestlema ja ma pidin jälle blogimise pooleli jätma. Siis tahtsin ma pissile ja samal ajal teed ka juu ning blogimine oli jälle takistatud.

Nüüd sain ma hädast lahti, kõht on täis, teetass nina ees ja oranžid ribad ekraani allääres on vilkumas.

Nüüd hakkan mina blogimaie

oma elust pajatamaie

alleaa alleaa

No ja mida ma siis pajatan? Et mis vahepeal juhtus? No põhiliselt olen ma siin muuseumis ikka istunud ja pääsukeste lendu vaadanud ja raamatut lugenud. Vahepeal ka veidi pinke tassinud ja prahti riisunud. Esmaspäeval käisin iirlastega rabas. Ja ma jätsin endast vist piisavalt "taimetarga" mulje ka. Õppisin mõningad inglisekeelsed taimenimed pähe ja siis seletasin, et näete whortleberry, näete crowberry, näete bog rosemary. Ja ainult päev varem sain ma ise teada, millised need taimed, ükstapuha kas inglise keeles või eesti keeles, tegelikult välja näevad. Aga inimesed äkki isegi jäid uskuma, et ma ka midagi taipan taimedest. Niisiis: mu giidiego on jälle paisunud. jahvata veskikene :)

Tegelikult sain ma üle pika Tallinnas giidi mängides paarilise. Paariline on muidugi küll inglise filoloog aga tema keeleoskus....Fantastiline! Niisiis: natuke mu giidiego kahanes. Sellegipoolest oli tore: sõitsime ratastega rocca al mares ja keegi ei läinud kaduma. Kõik inimesed olid vapustavalt intelligentsed, korrektsed, hea väljanägemisega, viisakad jne jne. Ainult, et.... viimne kui üks nende seas oli mees ja mitte ükski nende meeste seast ei tundnud huvi naiste vastu. Ja siis oli meil, neidudel, kurb meel, et sellised kenad ja intelligentsed mehed "võrgutamiskindlad" on. Paljad töömehed see-eest meeldisid neile sama palju kui mullegi. Asi seegi!

Eile käisin ma veel teatris ka. Laulasmaa ja Kivirähki "Uljas neitsi" Kõigil olid piletid välja arvastud minul, sest algselt pidin ma sel ajal Antoniga olema. Siiski vaatamata meeletule massile ja õnnestus mul siiski etendust näha. Mitmed inimesed saadeti tagasi aga minu kaval psühholoog-ema kasutas emotsionaalset veenmist ja mina, kes ma oleksin tegelikult võinud vabalt ka lihtsalt merekaldal unistada, sain siiski mustale kilekotile istuma ja kaasa elama.

Näitlejad olid muidugi võrratud. Ita Ever sai muidugi aplausi osaliseks selle juba selle eest, et ta on Ita Ever. Näitlejad olidki suurepärased. Kostüümid ja keskond ka. Ja muidugi kivirähkilik vaimukas tekst. Muidu oli asi siiski veidi lahja. Suveavastusele anname andeks, sest enamik inimesi tahabki lihtsalt veidi tsirkust aga sellest teemast oleks mu meelest saanud enamat välja pigistada. Vaadata tasub aga hinge ei lähe...

Aga ikkagi- miks päriselt tsirkust ei saa? Tuleks mõni seebine lugu vihavaenust või armastuse lugu või...noh, mõrvalugu ma tegelikult ei tahaks. Praegu on seikulsele kõige lähedamal see, et a) ma saan puukentsefaliidi või b) ma eksin metsas ära. seni olen ma mõlema vastu meetmeid rakendanud, sest ma loodan ikkagi love story peale...Aga kui midagi muud peale puukentsefaliidi tõesti üle ei jää.....

Ma peaneks siia veel ühe või paar rabapilti aga see muutuks vist liiga üksluiseks? Seal käimine muide ei ole end veel ammendanud. Täna otsisime Brita ja tema ema-tädiga murakaid. Ei leidnud. See-eest sain mitu suutäit maitsvaid mustikaid. Mmmmmm!

Noh, järgmised pildid tulevad siis ehk peale Prantsuse reisi. otsin endale kohe tickeri ka... 5. august on nii lähedal.....