rattad all, keskelt valge, ülevalt punane

Mõista-mõista mis see on: rattad all, keskelt valge, ülevalt punane?*

Tulin hiljuti tagasi pikalt, pooleteisttunniselt rulluisutamiselt. Mõne jaoks on see ehk rohkem naljategemine kui trenn aga minugusugsele süldile oli see tõsine tase. Ma elan siiski ja tegelikult asi ei olegi eriti hull. Siiski, mingi kerge eneseületus see siiski on.

Tegelikult on ilmadel suur mõju. Eelmine suvi olin ma küllaltki suures ratta- ja rulluisuvaimustuses, aga see suvi olen ma pigem lösutanud ja vegeteerinud. Alati on liiga tuuline, liiga vihmane või liiga külm. Nüüd tuli päike välja ja kui sellised ilmad püsivad, ei suregi ma jälki rasvumissurma :) Mina ei ole siiski kahjuks selline entusiast, et ma ka siis, kui taevast konni sajab, end liigutama läheksin.

Ma arvan, et see oli Bobik, kes kunagi mainis, et talle meeldivad sportlikud naised. Mis seal salata, mulle jälle meeldivad sportlikud mehed. Nii oligi, et suure osa teest sõitsin mingi mehe sabas ja imetlesin tema võimsat selga ja turja. Ausõna, ma pole pervert. Meil oli lihtsalt täpselt ühesugune tempo :) Kahju ainult, et ta viimaks ära otse edasi läks samal ajal kui mina ära pöörasin. Kuna kellaaeg oli selline, et enamik inimesi passis veel kontorites, jäi see selg mu ainukeseks silmarõõmuks. Silmarõõme võiks muidgi rohkem olla, aga tervisesportlaste tipptunnist ma küll osa ei taha võtta. Oleksin nagu väike aeglane elevant keset gepardite karja.

Mulle tundub, et ka mina meeldin rulluistavana inimestele (pigem meestele) rohkem. Hoolimata sellest, et ma olen näost punane nagu peet ja kõhu pealt valge nagu lumi. Üks muldvana härra hõikas mulle lausa kiitusi, kui ma temast möödusin. Tõsi, üks veoautojuht saatis mulle jälle sõimu kui me kumbki ei suunud otsustada kas mina peaksin enne autot üle tee minema või tema peaks enne minema sõitma. (Pidurdada ma eriti ei oska ja seega tahan ma olla 110% veendunud, et keegi minust üle ei sõida kui ma teed üritan ületada)

Aga muidu on tore nii kord kvartalis sporti teha. Järjekordselt tunnen ma kerget kahetsust, et ma sellega tihemini ei tegele. Miks siis mitte? Sitt iseloom on :) Kõik, mis kasvõi kergelt meenutab rutiini, muutub surmigavaks. ja sellepärast ma üha alustan ja lõpetan, alustan ja lõpetan. Kui on tuju, rullitan, sõidan rattaga aga kui seda liiga tihti teha, muutub see igavaks. Samas ongi trenn ju põhiliselt pidevalt sama asja tegemine liikudes järkjärgult lihtsalt näiteks pikemate distantside või jõulisema liikumise poole.Ma mõtlesin, et peaks kasvõi sellele kena seljaga mehele järgi ruttama ja küsima kas ta trennikaaslast ei otsi. Siis oleks ju huvitav küll - mees ja naine ja palju higi :D Siiski ma loobusin, sest ei olnud mul särtsu talle järgi rutata (meie vahe oli u 30-40 m) ja ma polnud kindel kuidas ta peet-naistesse suhtub. Ja kes seda teab, milline ta eestvaates välja võis näha :)

Üldiselt oleks päris ilus, kui juhtuks nii, et mõne meeldiva vastassoost inimesega saaks tutvuda just nimelt kõige hullemas ja kurnatumas olekus. Peale seda saaksid inimesed ainult ilusamaks muutuda. Teine kohtumine võiks siis toimuda juba nii, et mõlemad on käinud duši all, pannud selga puhtad riided ja kamminud juuksed. Kahjuks seda vist siiski niisama ei juhtu, sest kõik tuhisevad ringi omi mõtteid mõeldes. Ja selleks et see ideaalne kandidaat leida, tuleks palju kordi uisutada. Selleks ma vist võimelin pole ja nii lõpetangi ma kindlasti mõne sinakasvalge hernekepiga :) Või tuleks kellelegi klišeelikult otsa koperdada? Muidugi nii, et ohus oleks nii minu kui ka vastaspoole tervis. Ja kui me ellu jääme, siis teeme pulmad :)

Nüüd olen sellest raskest füüsilisest tegevusest- klahvide toksimisest- väsinud. Peaks endale süüa otsima :) Küll oleks hirmus kui ma mõned üleliigsed kalorid kaotaks. Ei, olen liiga ahne :)

*vastus: Greta rulluiskudel