väike kiisu

Kui ma üleeile peale Liisiga lahkuminekut rahulikult ja mõtetes kodu poole kõndisin, katkestas mu idülli kellegi kurblik näugumine. Minu tee ristus Väikese Olevusega. Sellised appikarjed ei jäta mind kunagi külmaks aga nii pisikeste nutt on veel eriti südantlõhestav. Teadmata täpselt, miks, läksin lähemale. "Mis lahti, väike kiisu?" küsisin. Väike Olevus tuli seepeale veel lähemale ja lasi kuuldava järjekordse kurva "näu" "Kas sa oled siin täiesti üksi?" tundsin huvi. Vastuse asemel vaatas kiisuke mind oma suurte lapsesilmadega ja püüdis mööda mu püksisäärt üles ronida. Ju püüdis ta siis öelda, et enam ta üksi ei ole.

No mis jäi mul üle. Väikene õnnetu näljane ja eksinud loomake. Loomulikult tuli mul talle pakkuda öömaja ning õhtueinet. Võtsin kassi ja läksin koju. Üks karjus, teine ei näidanud oma tundeid eriti välja, kolmas tundis paanilist hirmu. Jätsin loomakese piima limpsima ja läksin uurima varjupaiga numbrit.

Väike kiisu uuris ümbrust, suur kiisu hoidis temast eemale. Ma ei tahtnud võõrast loomakest eriti puutuda. Välimuse poolest nägi ta välja puhas ja klanitud kuid igaks juhuks soovisin ma siiski kassihaigust võimaluse korral vältida...Aga lapsuke vajas hellust ja päris pai tegemata ma küll olla ei saanud. Mitte kuidagi ei saanud seda tegemata jätta. Aga paranoia tõttu pesin ja pesin oma käsi :D

Imearmas loomake. Vahepeal ma muidugi juba kahetsesin,et ma "hea inimene" olin, sest varjupaiga inimest, kes kiisule järgi pidi tulema ei paistnud kuskilt. Istusin kodus ja kuigi mulle aeg-ajalt meeldib kodus istuda, siis mitte kunagi just siis kui vaja on. Lõpuks sõidutasin kiisu Liisi abiga ise varjupaika. Peale mitut überpööramist ja eksimist, leidsime varjupaiga üles. Loodan, et kiisul läheb hästi. No ta on nii nunnu, et lihtsalt peab hästi minema, eks?