reisimuljed 3, Pariis

Üks asi, mis mulle suurlinnade juures meeldib on see, et seal on koos tuhat liiki sulelisi ja karvaseid. Ehitised ehitisteks ja kunst kunstiks - muidugi väga tore ja nauditav - aga suures linnas keskendun ma eelkõige inimeste vaatlemisele, sest suures linnas on palju inimesi, keda vaadata. Ma arvan, et suurlinnas tuleks endale alati veidi aega võtta, kui raha on, siis kohvikusse akna alla istuda, kui pole, siis näiteks parki minna ja jälgida neid inimmasse, kes mööduvad. Juba Berliinis nägin üksjagu põnevaid tüüpe. Pariisist sain oma tüüpide kollektsiooni veel põnevaid isikuid. Kaks täisaafriklast, kes kõndisid ja riietusid nagu kuningannad. need kaks parajalt paksu naist, kel seljas lillelised aafrikapärased kleidid ja turbanid, õõtsusid mõnusa väärikusega kuskil Popidou keskuse juures. Sealsamas nägin ka üht mees hiigelsuure koeraga. Vägev kontrast, sest siiamaani olin näinud vaid väikeseid nähvitsaid. Montmantre'il nägin agressiivseid, lausa kurje kunstnikke, kes võitlesid turistide pärast. Erkordsete elamuste hulka kuulus ka giid, kes oli küll eestlane, aga 18 aastaga, mis ta Pariisis elanud oli, muutunud tõeliselt sädelevaks persooniks, kes totrate (aga naermaajavate) naljadega otsekohe grupi vanaprouade soosingu võitis. Ülejäänud reisi jooksul tiirlesid vanaldased groupie'd pidevalt oma iidoli ümber :) Mina vaatlesin seda omapärast persoooni ohutust kaugusest. Samas ei saa kohe kuidagi märkimata jätta, et ilma seesuguse giidita oleks meie reis palju hallim ja tüütum olnud.

Kahjuks olen ma häbelik ja minu käsi ja silm keelduvad inimesi avalikult ja otsekoheselt pildistamast. Meest koeraga pildistasin salaja. Nii jääbki see rikkalik ja kirju inimseltskond teie endi avastada (: Seda saab, muide, väga edukalt ka näiteks Tallinnas harrastada.

Muidugi on linna tõeliseks avastamiseks vaja aega. Meile anti ainult päev. Ilmselgelt on seda vähe. Eriti kui suurem osa sellest päevast tuleb veeta teiste samasuguste turist-veiste karjas. Mina oleksin tahtnud näha tõelisi pariislasi, jalutada bulvaritel, niisama uneleda. Kahjuks karjatati meid lihtsalt ühe turistilõksu juurest teise juurde. Sellele vaatamata mulle linn meeldis ja oma suuremeelsuses olen valmis talle veel ühe võimaluse andma. Tegelikult tahangi juba tagasi! Aga tõepoolest bulvaritele jalutama ja parkidesse uimerdama - seal näikse rohkem värvi olevat. Ei ma ei kurda. Koledaid asju meid vaatama ei viidud. Iseasi on muidugi maitseküsimus: mis on kole ja mis ilus. Sacre Coeur'i kirik on muidugi väga kena küll aga minu jaoks tsipa läila. Oleksin valinud selle asemel hoopiski näiteks Pantheoni külastuse. Aga seda näidati meile ainult bussiaknast. Võibolla ongi hea - nüüd pole mu illusioonid selle hoone koha pealt veel purunenud.

Pariisi Notre Dame oli aga lausa vapustav. Turistihordidest hoolimata! Võibolla meil lihtsalt vedas (ühe õnn, teise õnnetus): kuna kiriku kardinal oli äsja ära surnud, korraldati katedraalis mälestusteenistust. Orel mängis ja see helitaust lisas kirikule palju-palju võimsust juurde. Aga võibolla on lihtsalt üks teatud kunstiajaloo õppejõud ka mind oma keskaja-vaimustusega ära rikkunud? Sellegipoolest tundub mulle 12. sajand (Notre Dame'i ehitustööde algus) siiram ja kaunim kui 19. sajand (Sacre Coeur). Hea meelega ummistaksin nüüd selle sissekande ainult Notre Dame'i piltidega aga ega nad just eriti professionaalsed fotod ju ei ole. Pealegi fotod vitraažidest ja lagedest ja sammastest ja millest kõigest veel, pole pooltki see, mis on oma silmaga seda vaadata. Pealegi tunneb vaadates ka avarust, mida kahemõõtmelise pildi peal lihtsalt kujutada ei saa. Nii, et leppiga ühe hästi prosta ja tüüpilise turistikaga :) Aga siin on vähemalt kogu fassaad näha.

Peale Notre Dame'i tutvusime järgmiste kohustuslike Pariisi vaatamisväärsustega. Enne juhatati meid aga ühte labasesse kuid odavasse söögipaika, sest nagu ennemalt juba vihjatud - enne füüsilised vajadused, siis kultuur. Söömine lõpetatud, jalutasime niisama. Käisime nagu kord ja kohus ka poest prantsuse juustu ostmas. Kiire pilgu heitsime ka Pompidou keskusesse. Mina olin juba selleks ajaks küll juba üsna tülpinud ja mingit soovi kuskile platvormile vaadet nautima minna ma ei soovinud. Pealegi, selleks oli meil ju planeeritud Eiffeli torn. Nii et peale väikeseid lahkhelisid me lihtsalt jalutasime veidi, tellisime imepisikese aga väga hea tassitäie kohvi ning asusime inimesi vaatama.

Turism ei ole puhkus, vaid raske töö. Nii polnud mingisugusest hotelliminekust loomulikult juttugi mitte. Selle asemel tariti meid Triumfikaart vaatama. Oli küll ilus aga oma antiigivaimustuses, hindan ma Orange'i kaart veidi enam. Kasvõi sellepärast, et seal oli märksa vähem rahvast :) Siiski on Pariisi triumfikaar ka igati tore asjandus. Eks tulevikus meenutan pilte vaadates seda kaarekest ka märksa soojemate sõnadega kui praegu. Champs-Elysees meeldis aga jällegi väga. Avanev pilt oli eriti ilus just läbi triumfikaare vaadatuna. Ainuke häda oli selles, et kuna triumfikaar on suur monstrum, siis lähedamalt temas ilusat pilti ei saanud. Ja sellepärast ongi olemas professionaalsed fotograafid, kellel on parem varustus, parem kompositsioonitaju ja rohkem aega. Sellegipoolest ei jäta mina oma tobedat klõpsimist :)


Triumfikaarele järgnes Eiffeli torn. Omal ajal ajutiselt vaid maailmanäituseks püsti pandud torn kavatseti hiljem maha lammutada. Kõiksugused omaaegsed kultuuriinimesed nõudsid selle jäletise maha võtmist. Jäletis jäi aga oma kohale, sest sinna otsa upitati mingi raadiovärgendus. Eiffeli torn on muidugi huvitav, kuid vaatame tõele näkku- on tõesti jube. Võibolla ta sellepärast nii kuulus ongi? Igatahes torn olgu seal pealegi kui tahab ainult sinna otsa ukerdada küll ei tasu. Miljon inimest seisab järjekorras selleks, et maksta üüratu piletiraha, misjärel nad lifti topitakse ja üles küüditatakse. Siis tuleb jälle ilge aeg veisekarjana järgmise lifti juures oodata. Vaade oli ilus küll aga mingit erilist naudingut see ei pakkunud. Aega oli meeletult vähe ja kõik itaallased, britid, jaapanlased ja kes kõik veel elasid seljas. Ja kuna langevarju mul juhuslikult kaasas ei olnud, pidin peale 5-minutilist veendumust, et torn on suht mõttetu, jälle ilmatuma aja allasõitva lifti järjekorras passima. Muu! Moraal: ärge nakatuge massipsühoosi! Kui kõik lähevad, võib üks siiski loobuda ja oma aega hoopis paremini näiteks pargi murul lesides inimesi vaadates veeta.
Õnneks on nüüd see raske kohustus täidetud ja Eiffeli-tornis-käidud nimekirjapunkti taha võib linnukese panna. Muidugi ega ma sellest peletisest ju korralikku pilti ka ei saanud. Ainult mõned mittemidagiütlevad vaated. Üks vaade mulle siiski meeldib: siit on näha, et erinevalt Tallinnast on Pariisis olnud normaalsed linnaplaneerijad. Ilmselt lihtsalt ajalooline õnn....siiski on pilvelõhkujad rahumeelselt oma linnajaos (kus on nende koht) ja ei trügi igale poole (kus neid tegelikult vaja pole).

Pariisi päevale pani punkti õhtune laevasõit mööda Seine'i (jaa, see on nii tüüpturistilik, et mul on lausa häbi :D), mis iseenesest oli mõnus ja lõõgastav, sest vahelduseks ei pidanud trampima või rüselema. Võis lihtsalt oma toolikesel istuda ja aknast välja vaadata. Külma ja tuult mittekartvad inimesed võisid lausa õue minna. Mina seda igatahes tegin ;) Külm tuul värskendas keha ja aju. Vaatepilt oli kaunis aga alateadlikult nautisin ka seda, et peale laevasõitu saab ometi hotelli magama ja nähtut seedima minna. Jah, Pariisile olen nõus andma veel ühe võimaluse (või lausa mitmeid). Ainult võtke see jube torn maha :)