reisimuljed 4

Pariisist sõitsime minema. Sai võetud suund Normandiale. Enne tegime veel peatuse Giveny külas, mille elanikud kunagise prominendi tõttu päris rikkaks on saanud, nagu giid mainis. Givernys elas nimelt kuuls impressionist Claude Monet. Monet on tõesti väga tore aga see, mida meile seal näidati, tekitaski minus mõtte sellest, kas siis Võrus või Türil parki ei saa minna. Meid viidi nimelt vaatama moodustist nimega Monet' aiad. Muidugi oli ilus aga põhimõtteliselt ju ikkagi lihtsalt ilus park. Pargi omapära oli selles, et seal nägi kasvamas bambust- seda Eesti parkides tõesti kasvatada ei saa. Ja paadimeest nägin ka. Tema oli küll tore - vähemalt kaugelt vaadates.


Monet' majja lasti meid, turistide horde, viisakalt sisse. Vaatasime siis tema kuulsate maalide reproduktsioone, tema tube ja mööblit, kööki ja sätendavaid vaskpotte. Aga mina mõtlesin sellele, et võibolla kolmekümne aasta pärast on majatrepid ja põrandalauad lootusetult lohku vajunud, sest iga päev käib lihtsalt liiga palju turiste seal trampimas. Ja oh õudu - mina olen üks nende seast! Muidugi ma vingun oma nn reisikirjas liiga palju aga see ei tähendaks et mulle reis ei meeldinud. Lihtsalt selmet rõõsa ja rõõmsana nautida, pidin isegi teadmata põhjustel ka natuke tõsiselt turismi tagajärgedele mõtlema. Ja need tagajärjed ei ole ju eriti meeldivad. Ma arvan, et ainult rändrohutirtsude parv on hullem kui rändturistide parv. Ja sedagi põhiliselt seetõttu, et paljud lollid turistid ostavad mingeid lolle ja maitsetuid suveniire. Kuidagi peab ju ära elama. Turism aitab hädast välja. Ainult nende mõttetuste tootmine kulutab ressursse ja saastab õhku....No tegelikult olid aiad tõesti ilusad aga - Võrus on õige mitu parki

Järgmine paik - Deauville. Kuurortlinn Normandias. See tähendab merd ja liiva ja ilusat ilma ja palju puhkusemeeleolus lõdvestunud inimesi. Lisaks sellele on seal kalaturg saja merest püütud imeelukaga. Seda kõike me ka nägime. Muidu oli tore ja mittepealetükkiv linnake, kuhu lösupuhkuseks võiks ju tõesti minna. Aga mis vaatamisväärsusi seal olla võiks, ma küll ei tea. Ja sel juhul lähen ma parema meelega Haapsallu. Samas oli selles linnas mingi prantslaslikult mõnus aura. Võiks ju sisse põigata kui sinna kanti sattuma peaks. Nunnu linnake Atlandi ääres.

Deauvillest sõitsime edasi nn siidripealinna Beuvron en Auge'i. Vot see oli küll mõttetu koht! Lihtsalt üks küla keset eimiskit. Ja siidrit tehakse igal pool, mitte ainult selles külas, mis nägi välja liiga ninnunännu selleks, et lihtsalt üks külake olla. Tundus liiga ilus. nagu ei elakski seal kedagi peale maniakaalsete aednike. Olen ma liiga küüniline? Võibolla. Grupi vanematele daamidele meeldis see külake väga, sain ma aru. Aga minul polnud seal midagi näha - ainult erkroosad lilled pottides kogu ümbrust enese värvidesse uputamas ja klaasike siidrit. See siider oli päris huvitav - esimese lonksu järel tundus mulle, et ma jõin käärima läinud kodust õunamahla. iseenesest olen ma aga ma joonud palju hullemaid jooke. ma ei tea- sinna ma enam ei läheks. On paremaid kohti. Aga kuna ta nagu tee peale jäi - miks siis mitte?

Siis peale pikka aga ilusat sõitu künklikel teedel, jõudsime järjekordsesse hotelli. Sõime õhtust, jõime veini. Ja ilma suuremate seiklusteta läksime magama. Hommikul jätkasime turismiga.

Kui te nüüd arvate, et ma aina vingun ja miski mulle ei meeldi, siis nüüd tõestan, et tegelikult meeldis ikka küll. Sest nüüd jõuame selle minu kõige lemmikuima objektini. Selleni, mis oli tõesti erakordne ja ilmeline. Ja see ime on Mont Saint-Michel. Päratusuur klooster kõrge mäe otsas. Kusjuures mägi ise on saare peal, mis algselt oli maismaaga ühenduses ainult mõõnade aegu. Ideaalne eraldatus! Noh vähemalt vanasti, mil turiste asendasid palverändurid, kel mugavate busside asemel olid heal juhul eeslid või muulad :) Aga St- Michel oli tõesti vapustav. Vaated, arhitektuur, keskaegne vaimsus ja kujutlusvõime, mis kohe tööle hakkas. Minule meenus seal turnides nii mõnigi kord Eco "Roosi nimi". Aga mängin leekgootikat ja romaani stiilis lagesid ja imekaunist ristikäiku, mis kõrgus vaat, et kuristiku kohal. Tõeline elamus! Raske on seda sõnadesse panna. Minu jaoks aga võimsaim vaatamisväärsus!

Kuna Saint- Michel neelas kogu minu imetluse, jäi mulje Chenonceau lossist selle võrra lahjemaks. Olin juba väsinud ja muljetesse uppunud. Jälle üks loss, mis siis? Aga tegelikult tagantjärgi mõeldes, oli tegemist vägagi ilusa ehitisega, millel veel põnevam ajalugugi. Lihtsalt Normandiast tagasi Kesk-Prantsusmaale (Loire'i jõe orgu) sõitmine kulutas liiga palju energiat. Ega ma ei salgagi, et ma nõrk olen :D Noh, kappasin selles Chenonceau's veidi ringi ja saigi küllalt. Nüüd on kahju, et jõudu nii väheks jäi. Tõesti ilus loss! Eriti meeldis mulle see, et ta oli justkui vee kohale ehitatud. mmmm...järgmine kord?



Peale lossi külastamist tegelesime veidi lõbusama tegevusega: veel üks veinidegustatsioon. Seekord saime proovida selliseid veine, mida Eestis miskipärast ei müüda. Kohalikke Loire'i oru veine siis. Veinid olid toredad kuigi ega ma neil erilist vahet ka seekord ei teinud. Siiski oli see veinidegustasioon meeldivam, sest seekord polnud veinikallajaks mitte mingi habemikust vanamees (kes iseenesest oli küll põnev), vaid kena noormees Mathieu. Jaaaa! Silm lausa puhkas ja murdosa sekundi jooksul mõtlesin sellest, kuidas seda Mathieu'd küll ära võrgutada saaks:D Aga nagu selgus olid tal juba naine ja lapsed ja nii purju ma nüüd paarist klaasist veinist ka ei jäänud, et peresid lõhkuma hakata.

Peale veinidegustatsiooni lõbusas tujus ja kahe pudeliga kotis, sõitsime hotelli. Viimasesse. Aga sellegipoolest ei veetnud me oma aega numbritubades. Läksime hoopis linna peale Prantsusmaast viimast võtma. Olime Blois linnas, kas siin on tore loss. Sõime kõige kallima aga kahjuks mitte kõige õhtusöögi ja jalutasime niisama ringi. Jälle kena linnake, ei ole midagi öelda. Siiski - minu süda jäi St- Michelli.



Ja siis jälle hommik, jälle bussi. Pissi- ja võileivapeatused, ei muud. Vahetult enne lennujaama veel Mulhouse'i linn, kus on üllatavalt ilus katedraal. Aga piirkond ise on juba segu saksa ja prantsuse kultuurist. Nii et katedraaliesine plats oli rohkem saksamaa kui prantsusmaa, lehvivast lipust hoolimata. Oli tore, aga viimaks lennuki peale saada oli ka väga tore, sest reis oli pikk ja ilusatest mälestustest hoolimata natuke ikkagi liiga kurnav. Nii me siis jõudimegi Euroairpordist Tallinna lennujaama. Käisime Ülemistest toitu ostmas ja läksime koju eestimaa eluga kohanema.

Ja lõppsõna? Vahepeal tüütas kohutavalt ära aga üldjoontes oli tegemist ikka vapustavalt toreda reisiga. Viimati käisin ma rühmaga reisimas 20. sajandil. Siis olin ma veel päris väike. Aga kartustest hoolimata polegi rühmaga reisimine nii hirmus kui ma ette kujutasin. Paljuski on niimoodi hõlpsam reisida, sest keegi juhtoinas hoolitseb piletite eest ja näitab teed, võibolla isegi räägib mida vaadata. teisalt meeldib mulle olla ikka oma aja peremees ja uimerdada täpselt nii kaua kui soovi on. Nüüd ma siis tean, kuhu tasub Prantsusmaal teine kord minna. Ja nüüd tahan ma sinna minna - omapäi- seda enam.