reisimuljed, osa 2

Nõndaks. Nizzas ära käidud, jätkasime esialgu veel Lõuna- Prantsusmaal. Tegelikult käisime me enne Nizzasse jõudmist veel kuulsas Cannes'is ka. Tore linnake, palju rikkurite jahte, kaunis peatänav Croisette, põrgukuumus. Õnneks oli seal rand, mida kõik reisijad agaralt ära kasutasid. Õnnetuseks olid minu bikiinid hotelli jäänud. No ma siis vaatasin niisama, kuidas teised ujuvad ja nautisin vaadet: meri ja mere taga mäed. Cannes'i läheks küll kunagi tagasi. Eriti meeldis mulle see, et hoolimata sellest, et tegemist on rikkurite ühe meelispaigaga, mis peaks siis snoobilik paik olema, jalutati mööda linna vaata et supeltrikoodes ringi. Põhjus on lihtne- Prantsusmaal ei tunta riietuskabiine. Rannas avalikult riiete vahetamine on täiesti tavaline ja kui kellegi pepu ka korraks vilksatab, ei tehta sellest numbrit. Peale ranna olid veel väikesed armsad tänavad ja nagu mainitud, palju võimsaid jahte. Aga meri ja mäed meeldivad mulle enam kui tänavakivid ja metall...

Nüüd peale väikest kõrvalepõiget jõuame ikakgi järgmisesse päeva. See algas väljasõiduga sellisesse paika, nagu Eze, mida nimetatakse parfüümilinnakeseks. Põhjus lihtne- siin tõesti toodetaksegi parfüüme. Meile tehti tehases isegi väikene sellekohane eksursioon. Kuna aga niivõrd palav ja umbne oli, mina eriti kuulata ei viitsinud ja nüüd ma ei teagi, kuidas parfüüme ja seepe valmistatakse. Saime sealt umbest tehasest tulema, elavnesin ma kohe. Juba kaugelt paistis järjekordne küngas, mida vallutada. Rühkisime siis mäest üles- asi oli seda väärt. Jälle üks võrratu vaade! Eestis kaljusid pole ja seda enam tunnen ma, et võimaluse korral tuleks võimalikult paljude kaljude otsa ronida.

Edasi viis bussikene meid Monaco vürstiriiki. Te ju kõik teate, et Monaco on omaette riigike, mis siis, et tibatilluke. Jälle ma eeldasin, et saab näha palju glamuuri ja rikkusi. Täpselt nii muidugi oligi. Selleks hetkeks hkaksin juba kergest reisiväsimusest küüniliseks muutuma: jälle üks palee, mis tegelikult on enam-vähem samasugune nagu nad kõik. Ja oligi - luksuslik mööbel, palju kauneid maale, ilusad seinad ja laed. Aga põhimõtteliselt ikkagi sama. Ja muidugi hordide viisi turiste ja liiga vähe aega. Kaks tegurit, mis kõigest naudingu ära võtavad. Samas tagantjärele on mul isegi paleest paremad muljed kui koha peal. Ja paleed ümbritsev park oli tõesti ilus. Samas, tibake küüniliselt mõeldes: kas siis Tallinnas või Võrus parke ei ole? Mitteküüniliselt ja vaimustunult: oooo, kui kaunis oli meri!

Samas Monaco linnaosa Monte Carlo, mis on kuulus F1 ringraja ja kasiino poolest, oleks tõesti võinud vaat et olematagi olla. No mis seal siis oli? Kasiino oli küll ilus ja edev ning kasiino ees sõitvad autod veel edevamad aga mängima me ei läinud ja rikkurid meid ka eriti ei huvita. Läksime jällegi randa :) Pärast jalutasime niisama ja et midagigi kasiinost oleks, tegin vähemalt piltigi.
Siis sõitsime jälle hotelli muljetest välja puhkama.

Järgmine päev oli üks hirmus ja kole pikk bussisõidupäev. Õnneks lasti meid vahepeal ikkagi välja ka. Näiteks Orange'i linnakeses tehti peatus iidse triumfikaare juures. Väidetavalt püstitati see aastal 21. Muidugi oli see jälle üks lühikene paus. Triumfikaart sai vaadata nagu muuseas. Peaasi oli ikka pissil käia, võileiba haugata ja kohvi juua. Muidugi! Ega pissihäda kannatades ei saa kunsti nautida. Siiski hindan ma triumfikaart kõrgemalt kui WC-d. triumfikaart oleksin kauem passinud, linnas pidavat veel üks antiikteater ka olema. kahjuks seda meile ei näidatud. Väga kahju, sest mida vanemad objektid, seda enam nad mulle meeldivad.

Järgmine kord lasti meid välja alles Beaune'i linnas. Kui keegi agar inimene viitsib kaarti vaadata, siis ta näeb, et lõunast olime juba päris keskmaale jõudnud. Beaune'i vaatamisväärsuseks on kõlava nimega keskaegne seek. See on Hotel Dieu, mis juba oma katuse poolest erakordne on. Sees oli ka väga ilus. Natuke isegi liiga ilus. Mina küll ei usu, et keskajal haiged erkvalgete linade vahel lebasid. Liisi silmas pidades üritasin ma mõningatest vanaaegsetest arstiriistadest ka pilti teha. Kahjuks peegeldas klaas vastu ja pildid jäid liiga udused. Eriti huvitav oli riist, mida, kui ma nüüd õigest aru sain, nimetati iseendale klistiiri tegemise aparaadiks. Küllaltki jube nägi välja. Arstiriistadest märksa esteetilisemad ja seega nauditavamad olid siiski mitmesugused keskaegsed kunstiteosed.

Päris huvitav oli see, et sinna seeki ehk väga labaselt tõlgituna Jumala hotelli, läksime me nii-öelda kerges vines. Enne seeki me nimelt degusteerisime kohalikke veine. Veinid ei olnud üldse eriti paremad kuigi klassifikatsiooni järgi peeti neid lausa eliitveinideks. Noh, eks minusuguse matsi jaoks jääb vein lihtsalt veiniks. Mina kõige odavamal ja kõige kallimal veinil erilist vahet ei märganud. Vein aga mõjus küll. Eestlased hakkasid sumisema ja vestlema ja seeki minnes ei saanud keegi päris täpselt aru kus ja millal uuesti kokku tuleb saada. Õnneks oli tegemist väikese linnaga ja kõik eestlased koguti suurema vaevata jälle bussi. Siis sõitsime sada aastat kuni lõpuks jõudsime hilisõhtul Pariisi.

Ja järjejutt jätkubki järgmine kord Pariisiga :)