reisimuljed

Nii! Nagu lubatud, üritan nüüd veidi muljetada. Hirmus keeruline on küll, sest näha oli nii mõndagi ja isegi parimaid pilte on mul praegu võimatu välja valida. Põhiliselt oskan väljendada oma emotsioone, mis mul praegu peale reisi lõppu on. Selleks, et aga kõikidest paikadest rääkida, tuleb mul kõigepealt reisiplaanist välja uurida, kus me siis üldse ära käisime.

Emotsioonid on muidugi ülevad. Reisil olles sai kõrini ja ootasin koju pääsemist, sest kaua sa ikka suudad üksteise järel järjekordsest ilusast paigast vaimustada? Nüüd on aga tüdimus läbi ja varsti tuleb lausa igatsus - saaks ometi tagasi. Loomulikut igatsen ma samamoodi teisigi paiku, kus ma käinud olen (eriti Iirimaad), aga Prantsusmaa- igatsus on värskeim ja seega tugevaim. Kohe meenub muidugi Ristikivi vastav luuletus :)

Reisi alustasime Nice'ist ehk Nizzast, mis on kaunis kuurortlinn Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres. Siin on soe soolane merevesi, palju turiste, palmipuud, kitsaste käänuliste tänavatega vanalinn. me käisime Nizzas jalutamas, aga elasime hoopis kõrvallinnas Saint-Laurent-du-Varis. Just siin saime esimese gurmaanliku elamuse. Tellisime lihtsalt majaveini ja lasanjet-pastat, aga maitse oli taevalik ja portsjon hiiglaslik. See esimene elamus maitsemeeltele püsib siiani. Ülejäänud reisi jooksul maitsesime nii mõndagi head, kuid just see esimene õhtusöök oli nii vapustav, et nüüd olen ma toidu ja eriti veini suhtes erakordselt pirtsakaks muutunud. Aga veini olen ma nüüdseks harjunud jooma iga päev :D

Nizza oli muidugi väga tore, aga suurte linnade asemel on mulle alati meeldinud hoopis väiksed linnad. Järgmisel päeval läksime paika, mis mulle väga meeldis - Saint Paul du Vence. Kindluslinn, kunstnike linn. Siin linnas kohvikukeses, mis nüüd hiilgava ajaloo tõttu mainekaks hotelliks on kujunenud, veetsid aega näiteks Matisse ja Leger, siin läksid tülli Zelda ja Francis Scott Fitzgerald. Mitte, et prominentide seltskonnaelu mulle nii väga huvitav oleks, aga "lihtne" ajalugu küll. On ju põnev kujutleda, kuidas just siin noor tunnustamata Matisse lõunasöögi eest oma maaliga maksis.

Varajane aeg ja vähe turiste. Alles hiljem mõistsin ma tõeliselt kui kõvasti meil vedas. Kindluslinn tähendab sageli mägist linna. Nii oligi, et bussi pealt maha tulles tuli kohe alstada mäest üles rükhimist. Asi oli aga seda igati väärt. Vaated olid võrratud ja kitsad tänavakesed samuti. Taimed olid erakordselt lopsakad ja kõik ümberringi nii mõnusalt lõunamaine. Sinna tahaks tagasi. Et saaks rahulikult uidata mööda käänulisi tänaviad ja oma mõtteid mõtiskleda.

Seejärel käisime veel kahes väikelinnas: Biot'is ja Vallauris's. Esimene on nn klaasilinn, teine keraamikalinn. Mõlemad jälle sellised toredad paigad, kus lihtsalt jalutada või puu alla jahedust nautides tõelist koorest jäätist limpsida. Seda me just Biot'is tegimegi. Aga Vallauris's käisime muuseumis. Nägin oma silmaga armsat Chagalli ja Picasso poolt loodud altari seinamaali "Sõda ja rahu" Picasso mulle eriti ei meeldi, aga see altarisse loodud teos võttis pahviks. Ei ma ei liialda :) Tõesti mõjus! ja siis loomulikult tuli poseerida veel koos Picasso skulptuuri "Mees kitsega". Muidu ma ei oleks ju turist, kui pidevalt ühe või teise objekti juures ei poseeriks.

Väikelinnad vaadatud, läksime Nizzasse. Seltskond oli väsinud
ja kõik tahtsid hotelli puhkama minna.
Aga Nizza kiituseks tuleb öelda, et peale lühikest jalutuskäiku mõtlesd nii mõnedki ümber ja nii saime Nizzat kauem nautida. Nalja sai ka, sest sattusime kokku asiaatidest rootslaste ja maniakaalse restoranipidajaga, kes kuuldes, et me kavatseme ainult veini juua (mitte õhtustada), küüditas meid me ilusast lauast täitsa köögi kõrvale ja võttis ära ka valged paberkatted. Noh, ega meil seal köögi kõrvalgi viga polnud. istusime ikkagi tänaval ja õhtu oli väga ilus. Siis jalutasimpuhkama.e imekaunis lõunamaa öös bussini ja sõitsime hotelli. Nii see esimene tõeline reisipäev mööduski. Järgmistest järgmine kord.