Mõttepaus

Peale selle, et ma Britaga Pärnus Katrinil külas käisin, polegi midagi teinud. Ploomide korjamine ja puhastamine pole midagi sellist, millest terve pika postituse kirja saaks, või kuidas? Noh saaks ka kui väga vaja, aga ma ei taha.

Oeh. Ma pole nii ammu midagi kirjutanud, et mul on raske otsa peale saada. Mõtteid on ikka miljoni ringis. Ma pean otsustama, mida selle tööpakkmisega teha. Mida üldse eluga teha. Kõik on muutumas. Tublimad, näiteks Katrin on kooli lõpetanud ja Tartu-elu on selja taga. Piret on Norras, Brita pole veel lähituleviku suhtes kindlalt otsustanud. Liis on õnneks veel olemas ;) Ja olles suur egoist, loodan ma, et tema jätkab sama elu, mis meil juba kolm aastat õnnelikult kestnud on. Või peab midagi ikka muutma? Ilma muutusteta pole ju arengut. Aga ma olen mugav ja arglik ja väga suuri asju muutusi ma ette võtta ei julge. Kuigi peaks ju?

Autosõidu ajal oli meil Britaga aega vestelda ja ma tegin uue järelduse. Ei tohi mõtelda. Tuleb tegutseda, sest vähemalt minusugused hakkavad mõeldes leidma igasuguseid vabandusi, mis välistavad uuenduste ettevõtmise. Aga ma ei taha, et vesi seisaks! Aga seisev vesi on turvaline ja varem või hiljem tulevad ikkagi lained. Või kas ikka tulevad, kui ma ainult paigal seisan?
Näiteks Austraalia. Maailma lõpp, kallid lennupiletid, raskused, võõras maa - võimatu. Ei ole, sest kõik laheneb. Raske küll, aga huvitav ja arendav. teeks kõike aga mõistus on veel ees - kool, kool, ei taha seda pooleli jätta. Kirjutaks selle neetud baka ära ja siis seitsme tuule poole, eks?

Mõistus on mul tõesti ees :D On vist kolme tüüpi inimesi: spontaanseid südameinimesi, konservatiivseid mõistuseinimesi ja siis neid, kel mõistus ja süda võitlevad. Esimesel kahel on kerge, sest üks juhib ja teine allub. Kolmandatel on aga kehv, sest süda ja mõistus aina vaidlevad ja iga otsuse tegemine on kohutavalt keeruline. Õnneks on kõige olulisemates küsimustes üks või teine täiesti kindel ja hiljem ei tule kahetseda...Või nii mulle tundub.

Või siis ka mitte? Sest ka valdkondades, mis peaks jääma südame valitseda, tuleb mõistus oma argumentidega. Jah mõistus. Seesama, kes keelab mul end lolliks teha, end alandada, riskida. Sest mõistus ütleb, et tema või tema pole seda lihtsalt väärt. Ja nii ma siis ei armugi. Oeh, tuleb vist rohkem juua, mürgitada mõistus ja lasta instinktidel ja ihadel möllata :D