Jõin kohvi ära, mis edasi? Lugesin raamatut, pesin nõud, kirjutasin veidi teksti. Loogiline, et õige pea pidi tulema blogimine. Ja tuligi.
Juhtunud on nii mõndagi. Võibolla on tegevust olnud rohkem kui ühelgi varasemal septembril. Teatris käidud, kirjanduskonverentsil käidud, Brital külas käidud, uute ja vanade tuttavatega palju vesteldud ja viimaks ometi ka üle kaare käidud! Kõik need sündmused olid vaimustavalt toredad ja... jäävad tükiks ajaks meelde.
Ning nagu teada, mida rohkem sündmusi, seda piinarikkam on neid kronologiseerida ja kirjeldada. Ei, praegu ma vist ei viitsi. Tahtsin vaid iseendale tulevasteks aegadeks jätta ühe teate: praegu tundub, et elu läheb üha paremaks, põnevamaks, sisukamaks...
Ma olen ikkagi veel natuke "ära eksinud" aga see vist ongi püsiv meeleseisund. Õnneks on ta praegu passiivsem kui veidi aega tagasi, kus kõik oli kohutavalt udune ja ebakindel. Praegu on mul vähemalt nii palju tegemist, et pole võimalik eriti tihti ekselda kuskil teoreetiliste mõtete aias, mis kõik totaalselt sassi keerab. Jah...ptui-ptui-ptui. Elu on hästi tore.
Ja tükike irooniat: kuulan praegu Leonard Coheni eriliselt depressiivseid laule :)
Waiting for the Miracle...
3 ...kaja:
no vat kui tore et kõik aina paremkas läheb :) a mis "ümbermaailma-reisist" sai ?
Minu meelest on ka hea, kui elu ikka aina paremaks läheb :) Olen su üle õnnelik :)
eks tuleb kunagi ka "ümberilmareis" :)
Postita kommentaar