jõuludeeelne vingumine :)

Tahaksin natuke vinguda. Vinguda sellepärast, et raha on kohe otsas ja mul ei ole veel kellelegi jõulukinki. Kelle süü see on? Ikka minu enda süü. Oleks ma varem mõelnud, siis võinuks ma ju suvi otsa vähemaksvaid aga isetehtud (ja seetõttu hinnalisi) kingitusi valmistada. Nüüd läheb aga ilmselt nii nagu alati - kingin kõigile mingit mõttetut pudi-padi. Ja perfektsionist minus katkub juukseid, sest on kohutavalt oluline, et minu kingitused teistele ka meeldiksid.

Tõtt öeldes, olen ma see aasta siiski palju rahulikum kui eelmine aasta. Eks ma hakkan ära harjuma ning ei võta asja enam nii tõsiselt. Jube küll, aga kui inimesele ei meeldinud mu rämpskink siis...no ja siis! Meil oli emaga mõte, et lepime kõigiga kokku, et ei tee pereringis teineteisele kigitusi - nojah, arvake siis, kas see õnnestus ka. Õnneks ma eriti rämpsu polegi saanud. Aga kui ma saaks seda (ja kingiks ka) siis hakkaks mul süda piinama. See on ju selline mõttetu kulutamine. Vaadake mõnda poodi. Kile, plastik, paber jms. Ja peale jõule rändab suurem osa sellest kraamist kapi kaugeimasse nurka või prügikasti ning järgmine aasta algab kogu nali uuesti. vastikvastikvastik.

Aga eks ma siis kingin küünlaid ja kommi ja selliseid vähemmõttetuid asju. Siiski mind häirib see asjadekesksus. Oleks nendes jõuludes siis midagi pühalikku või religioosset. Aga...pole ju lundki!

Mulle meeldib teha kingitusi hooajaväliselt, mitte siis kui peab. Aga ega mul hooajaväliseltki eriti raha pole. Natuke tüütuks muutub see peost suhu elamine. Õnneks pole mul vaja hoolitseda kellegi teise eest peale enda. Aga raha emalt kriisihetkedel raha küsimine on viimasel ajal muutunud nii kohtavalt ebamugavaks. Õnneks on seda harva teha vaja.

Loodan, et sõnadega teenitud raha jõuab mu pangaarvele enne kriitilist hetke (Niipalju siis suurtest plaanidest see raha kõrvale panna). Loodan, et ma saan sõnadega veel lisaraha teenida.
Muuseumis on väga väga tore, aga see neetud rahaküsimus :)

Muidu on elu suurepärane. Laupäev oli fantastiline. Nalja ja tralli kui palju. Kirjeldamatu lausa!
Ainult kohutavalt kahju on, et kuidagi Katrini sünnipäevale ei jõudnud. Varsti näeme Piretit. Varsti juhtub veel palju ilusaid asju, lihtsalt peab juhtuma. Poolnaljatledes ootan ka seda, et kunagi ammu mulle ennustatu ometi täide läheks. On ju aeg käes juba, eks? Olen nii kannatlik olnud. On ju aeg käes? On ju aeg käes? On ju aeg käes?

Britaga autos kuuldud muusika jäi hinge ja ma kuulan seda ka praegu. Mõnus depressiivsus :)
Mis muidu? Eks tuleb hakata eksamiks õppima. Ja tegelikult on see tore. Ikkagi kunstiajalugu!