pime ja vaikne

Nii vaikne. Olen muuseumis ööd veetmas. Ei, ikka veel ei karda siin üksi olla. Mulle tegelikult meeldib. Ja ma arvan, et kui ma laiskusest vabanen, siis lähen kõnnin natuke siin pilkases pimeduses ringi ka. Metsa ma küll jah vaevalt minna julgen. Seal on kindlasti kratid ja külmkingad ja mine tea, kes veel.

Oh jah. Nii vaikne. Eriti peale niivõrd jutukat nädalat. Too itaallane. Ja Liis ka. Ja palju nalja.

Ja palju eestimaa avastamist.

Kõigepealt jalutasime Tartus linna peal ringi, aga siis ma kutsusin ta meile külla ja meil oli lõbus kella kaheni öösel. Tegime väga jaburaid asju ja Liis nagu kohe pidi näitama me jaburaid videoid(ja see, et mina neist juttu tegin, EI tähenda, et ma tahaksin neid kellelegi peale Liisi ja iseenda näidata). Süüdistada võiks ju veini, aga järgmisel õhtul oli vint veel rohkem üle keeratud ja alkoholi mängus ei olnud.

Hommikul võtsime rendiauto ja läksime Peipsi äärde. Kolkja, Kallaste, hiljem toiduks haug ja koha. Siis läks pimedaks. Pilkases pimeduses nägime Vasknarvat ja pilkases pimeduses hiilisime Kuremäe kloostrisse, kus käis jumalateenistus (kuidagi sallivad oldi isegi meiesuguste vastu). Panin salli pähe, et juuksed ära katta ja piilusime sisse. Võimas kogemus. Oli natuke võõrastav seal olla, selline uskmatu nagu ma olen, aga mingi pühalikkuse tunne sellegipoolest tekkis. Ja mingi ahistus ehk samal ajal ka...ma ei tea.

Siis nagu kord ja kohus ka Viitna kõrts. Veel jaburusi ja mingid imelikud mõtted. Miljon fotot juba siis. Ja pildistamispahe üha süvenes järgmisel päeval kui sõitsime ringi Lahemaal. Olin loll tibi ja peatasin auto täpselt vale koha peal. Oleks võinud ju seisma jääda e n n e porimülgast, aga ei. Õnneks oli olemas kogenud sõidumees, kes siis minu apsaka ära parandas. Minul oli natuke häbi aga Liis vist õnneks olukorra tõsidusest aru ei saanudki :) Muidu oleks mul ehk topelthäbi.

Aga ülejäänud tee sõitsin ma ise. Jah, nii tore on sõita autoga. Eriti inimtühjadel teedel, kus maanteed raamistavad raagus puud. ja sina sõidad ja sõidad ja sõidad...Eile, üleile ja täna.

aga eile viisime auto koju (sest rendiauto asemel oli nüüd vana hea emme peugeot), hüppasime Vildest läbi ja siis linna. Kiusasime Liisi, kes pidi terve päeva tartu bussi peale minema ja kes siis viimaks läks 23.00 bussile. me aina veensime ja veensime teda ja itaallane laskus trollis lausa põlvili ja suudles ta kätt, et ta ometi meiega tuleks. ja siis olin ma muidugi kade, et miks mina nii kergelt nõustusin ja sellist koomilist žesti mulle ei pühendatud. No, sain ka mina seda siiski tunda, kui astavasisulise märkuse tegin :D

Ja lõpuks läks Liis ikkagi bussile. Ja mina jäin veel natukeseks linna. Viimane õhtu ja viimased 45 minutit veel. ja siis hakkasid välja kooruma sügavamad asjad. Imelik oli. Väga väga imelik oli. Korraga hea ja nii nukker ja...

Täna mulle see üksindus ei meeldi. Mõtlen ikka veel eilsest. Nendest viimastest hetkedest. Mitte ei saa aru. On ikkagi nukker ja samas kui mõistust ei oleks, siis kuidagi eriliselt hea. Aga mõistus tahab kõike hästi labaseks ja ratsionaalseks muuta. ma ei saa aru, mis toimub minus eneses ja praegu samal ajal mõtlen ma ühele temale. Alles oli kõik nii klaar. Nüüd on vesi jälle sogane. Ah ma ei tea, ärge pange tähele :)

Siiski, nii tore nädal, et lausa uskumatu.
Lähen hingan veidi värsket õhku ja vaatan pimedust..

19.15 Viis minutit peale blogimist läksin õue. Vaatasingi konkreetselt pimedust, sest midagi muud küll näha polnud. Hea, et ma vastu puud ei kõndinud. Oli arukas mõte asjad autost valges ära tuua. Muidu oleksin ma ehk veel ära eksinud. Niisugust pimedust ma pole kogenudki. Eksootika missugune :)