niisama

Mul pole kunagi enne eksameid paanikat. Aga nüüd on. Mitte paanika, aga ilmselge rahutus, mis ei lase olla. Loomulik küsimus oleks nüüd see, et miks ma siin blogin selle asemel, et raamatust viimast võtta ja veel midagigi meelde jätta. Aga mulle tundub, et mida rohkem ma praegu loen, seda segasemaks see kõik läheb. Oh häda ja viletust!

Aga tegelikult pole mul mõtet viriseda, sest keegi ei võta seda tõsiselt. Ikka on mul kombeks olnud enne eksameid vinguda ja siis rohkem kui üks kord väga hea tulemus saada. Sellegipoolest on mu mure iga kord olnud täiesti siiras. Siiralt usun ma praegugi, et kõik läheb p-sse. Aga see selleks.

Muidu on nii hea olla. Ma ei tea, mis nende kinkidega saab või kas ma üldse jõulud üle elan, aga ma tunnen esimest korda üle mitme aasta midagi sellist, mida võiks ehk suurte mööndustega jõulurahuks nimetada. Ja mulle meeldivad inimesed, sest nad on nii toredad ja armsad ning mulle tundub, et ma kasutan ära nende headust. Ja nad ei saa ise aru, kui head ja armsad nad on. Annan endast parima, et saada sama heaks ja mitte neid enam ära kasutada. Pisiasjad küll, aga olulised!

Teine tassitäis kohvi. Paar tundi eksamini. Narmeri reljeef ja püloon. Aga mis seal Mesopotaamias veel peale tsikuraatide oli? Peaasi, et rooma kunsti ei küsita. Pähh pähh. Kohe on see möödas. Siis lähen piparkooke küpsetama! Varsti algab nonstop jõuluorgia. Mmmm, verivorstid ja praekapsas ja palju und. Loodetavasti ka lund Ma pole elusees veel suusatada tahtnud, aga nüüd ma tõesti meeletult tahan! Nagu ma tahan skype kasutada siis kui mikrofon on katki ja asju osta siis, kui sentigi raha ei ole.