autosõidust ja muust

Koolitus sai läbi ning alustasin sõitu Tallinna. Ma olen vist ikka tõeline liikuv fekaalihunnik, sest minust lihtsalt tuleb mööda kihutada. Närune tunne on küll, kui isegi suured rekkad mööda sõidavad. 90-ga sõitmine on ikka tõeline väljakutse, ma ütlen. Ja ma ei suudagi seda pidevalt järgida sest kuigi on rumal end provotseerida lasta, olen ikkagi inimene. Lasen nad mööda aga ikkagi on ülitobe, kui mingi viimane logu ennasttäis nolkidega mööda sõidab. Ja siis hakkab asula piir ja ta pidurdab järsult 50 peale. Või siis sõidab auto minust maanteel mööda ja viis kilomeetrit hiljem keerab kuskile kõrvalteele. No nii raske oli kannatada minu taga 10 minutit sõita. Või on mul siis tõesti midagi tõsist viga, mida ma ise ei märka? Roheline leht on vist tõeline häbimärk. Ja ega see automudel ka just eriti tõsiseltvõetav pole :D Reklaam see-eest oli väga lahe. Sõiduoskused... nojaa, neid ma ju ise hinnata ei oska. Algaja küll, aga piisava vahemaa (see tähendab, et tagumine ei istu tagumikus kinni) peal ei peaks see natuke ebaühtlane sõit ju häirima? Noh, kui kurvis libedust kartes hoog veidi maha läheb...Muidu on tore sõita. Kuulata tüütuseni palju Anathemat ja nautida imekaunist talvist Eestimaad. Niikaua oli tore, kuni päike silmaauku ei tikkunud. Aga see juhtus ainult mõneks hetkeks.

Nii külm on, et kuidagi ei usu selle võimalikkusesse. Meil siin Mustamäel on alati polaarkliima olnud. Vähemalt külaliste jaoks. Aga nüüd istun ma ise siin arvuti ees teki sisse mässituna ja mõtlen, et äkki peaks kindad kätte panema :D Kuidas ma täna hommikul üldse üles tõusta suutsin (muuseumis), ma tõesti ei tea. Ilmselt motiveeris mind see, et autos ja seal Valgehobusemäel, kus koolitus toimus, on tunduvalt soojem. Ütleks siiski nii palju, et külma ilmaga kaasnev pilvitu taevas oli imeline. No mitu ööd aastas on taevas Eesti kohal nii tihedalt tähti täis? Asi oli seda väärt! Vahtisin muuseumiõues oma kaela kangeks, aga ära tundsin siiski ainult Suure Vankri ja nägin ähmaselt Linnuteed...

Lähen teen roheteed...
Käisin ja tegin hoopis kohvi ja panin kindad kätte. Nii!

Aga koolitus oli päris huvitav. Mitte niiväga teemad, milleks olid turism ja teenindamine, aga kogemus. Mitte nii väga see, millest räägiti, vaid see kuidas räägiti. Olen vist kibestunud humanitaar ja pidev "see müüb" "see läheb peale" ajas lõpuks küll natuke iiveldama. Kõik oli väga tore, aga ma olen ikka veidrik vist. Närvidele hakkas käima! Ja ometi on see elu. Kõik peab muutuma paremaks, kõik peavad muutuma edukamateks, kõik peab üha paremini toimima. Õige ka, sest nii saavad inimesed tööd jne jne, aga miski selles natuke häirib mind. Mulle see kohatine lohakus ja kaos meeldibki. See on see, mispärast siin on põnevam kui Lääne-Euroopas. Sellepärast, et kõik ei ole täiuslik! Aga eks häid mõtteid sai vast ka....Vast ikka. Ainult, et minus süveneb mingi tobe tunne, et kõik on kuidagi mõttetu. Mitte raamatud ja teadmised, küll aga hotellid, mis on koerakujulised või mis asuvad vee all. Jah, väga põnev, aga miks ometi seda vaja on. Need olid lihtsalt lektorite meelest huvitavad näited ja keskenduti siiski veidi tavalistematele lahendustele, aga ikkagi jäi see kuidagi meelde, see tundus nii kahtlane. Raamatute lugemine on palju enam väärt kui see, et ma saan veeta paar ööd veealuses hotellis ja maksta selle eest meeletu summa, rääkimata sellest, kui palju kulub selle hotelli majandamiseks ressursse. Minu elamus on ikkagi see, kui ma saan minna kärestikulisele jõele kanuumatkale. Muidugi on põnev vee all olla, aga selles puudub ehedus, see on kuidagi steriilne ja liiga mugav. Või olen ma lihtsalt liiga konservatiivne?