Surmast on kummastav mõelda. See on loomulik ja paratamatu, aga samal ajal nii ebamaine, lõplikum kui mistahes muu asi selles maailmas siin. Mina pole kunagi surra kartnud. Pealegi, kui mulle kukubki telliskivi pähe, siis surnuna pole mul vist erilist võimalust protesteerida. Surnud ja kõik. Noored inimesed vist eriti surmale ei mõtle. Minul on aga üks väga rafineeritud viis end piinata: tahes tahtmata tulevad need mõtted. Mis siis, kui tema või tema sureb. Kuidas ma edasi elada suudaksin? Kas ma suudaksin sellega leppida? Või: mis siis, kui mina sureksin? Etteteatamata, näiteks homme. Surnud on reeglina rahu leidnud ja selle maailma asjad ei puutu enam neisse.Mina tunnen endal aga lausa lasuvat kohustust mitte veel surra. Küll tuleb kord minu aeg. Praegu, kus kogu elu on pooleli ei tahaks kuidagi siit lahkuda. Egoistlikult mõtlen ka sellest, et äkki inimestel oleks kahju, kui mind enam ei oleks. Ma ei tahaks lahkuda hüvasti jätmata.
Sellepärast ma tahaksin surra nagu indiaanlane. Tunnetades ette oma surma, ütlesin headaega ja lahkuksin kodust looduse rüppe. Ma tahaksin lihtsalt kaduda, omamata isegi hauakivi. Ma ei taha olla surnud keha, veel vähem moonutatud keha (näiteks autoõnnetuse tagajärjel). Esteet minus ei suuda sellist võimalust lihtsalt taluda. Ja sellepärast tundub mulle vastutustundetu autoga libedal teel kihutada või mõnel muul viisil surma narritada. Ja samas- mis olla suurem nauding, kui ise kontrollitult, surmale silma vaadata? Seisan näiteks kaljujärsakul ja mõtlen, kuidas oleks alla kukkuda. Mis juhtuks? Aga ma ei kuku kunagi, sest miski hoiab mind tagasi....
Mul on kahju, et noored inimesed surevad. See on paratamatus, mis mulle kuidagi pähe ei mahu.
Minu ainus lootus -ma ei tea, keegi ei tea, kas õige või väär- on see, et peale surma siiski midagi veel on...
7 ...kaja:
issand, Greta, kui spuuki, mina mõtlen kaa pidevalt sellistest asjadest (mis siis kui tema sureb?, mis siis kui ma seda inimest hetkel viimast korda elusalt näen? mis siis kui mina suren? äkki peaks pidzaama selga panema, et keegi alasti laipa leidma ei peaks?), ma arvasin et ma olen ainuke dramaatiline kes surmast pidevalt mõtleb :D
Oi ja 'ilusana' tahan ma kaa surra jah, et keegi mu sodistatud keha ei peaks nägema, kuul südames oleks okei, kiire ja suhteliselt puhas. Ja siis tahan ma kremeeritud saada. Võib-olla ma peaks mingi saving's konto tekitama ja raha kõrvale panema hakkama et juhul kui... siis oleks vaja leida ainult keegi kes ära organiseerib ja maitseka urni valib...hmm...mõtlemisainet...
Dushi all oleks hirmus otsad anda, või vannist välja astudes libastuda ja vastu kraanikausi serva end surnuks kukkuda ja siis mingis imelikus asendis paljalt vedeleda kuni keegi lõpuks mõtlema hakkab ja lukus vannitoa ukse maha lõhub. brr. ptüi ptüi ptüi
mina mõtlen ka sellistest asjades. Aga mind huvitab rohkem inimeste reaktsioon. Et tahaks teada, kuidas inimesed minu surmale reageeriksid. Ja kes kuidas käituks. Aga nojahh, kui ma just omaenda surma lavastama ei hakka, siis ma seda ka teada ei saa.
Aga vahel autoga pikka otsa sõites tejib vahel selline kummaline kihk vastassuunavööndis mõnele autole otsa sõita. Laupkokkupõrkesse. Eriti rekkade puhul. Haige :D Ega ma tegelt seda ei tee nagunii, aga vahel tulevad säänsed mõtted :D
Tegelikult ma mõtlen ka sellele, et mida teised teeksid, kui ma ära suren. kas nad oleksid kurvad? Ma ei tahaks, et nad kurvad oleksid ja samas tahaksin ka - noh, et ma ikka läksin neile korda.
Ma tean ka seda vastasuunda sõitmise tunnet. Miski hoiab sind alati tagasi, aga enesetapus oleks justkui garantii, et sa ise valid oma surma. Aga teadagi- alati võid sa lihtsalt vigasena lõpetada, sest kõik sõltub juhusest...
njaa
aga tõenäoliselt oleks maailma kõige iroonilisem see, kui sureksid ära, aga mitte midagi ei muutuks. elaksid täpselt sealt ja täpselt samamoodi edasi, kust pooleli jäi. samade "surnud" inimeste ja asjadega. ma ei tea, kas Sa saad aru, mis ma mõtlen... aga kujuta ette, et me istume Sinuga ja joome kohvi, nagu mõnikord, ja siis lihtsalt sureme ära. noh, ühes dimensioonis. ja meie laibad jäävad sinna vedelema aga meie ei tea seda. sest meie elame edasi teises dimensioonis - oleme täitsa elus ja koos ja elame sellest samast punktist samamoodi edasi, joome kohvid lõpuni ning lähme. nii et miski ei olegi muutunud ja me ei teadnudki, et surime. oleks ju õudne?!
Tähelepanu !!!
minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post:amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 2 nädal tehing.
my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 2 week transaction.
Postita kommentaar