suvaline loba

Aga ma ikkagi tahaksin nii hirmasti midagi kirjutada. Kuid praeguse Tallinnas viibimise jooksul pole ma isegi oma lemmikuid, krišnaiite, näinud. Lund muidugi ei ole. Muidu ma tõesti läheksingi suusatama. Ma ei tea, võibolla Mustamäe spordikeskuses on kunstlumi maas, aga see ei ole ju õige asi. Ja kindlasti on suusad keldrist pihta pandud. Ma ei lähe kontrollima, teadmatus on õnnistus. Igatahes selline kelder meil on jah - igaüks astub sisse ja võtab mida tahab. keegi tahtis näiteks vana jalgrattaraami. Teoreeriliselt saavad sinna keldrisse aga sisse ainult meie trepikoja inimesed... No on alles närakad! Samas, eks see kelder ongi rämpsu täis nii et---nautige. Minu ema ise tunnistas kord, et tema juba asju niisama lihtsalt ära visata ei suuda. Aga kui laiali tassitakse - väga hea!

Eile käisime emaga Annat hoidmas. Ma ei väsi tema kiitmisest ja imetlemisest. No on alles võluv tegelane! Need näoilmed, need žestid, see rõõmsameelsus....Aga rumalas lahkuses lubasin ma teda reedel hoidma minna. Täiesti üksi. Isver, kui hirmus! Ma ei oska ju midagi peale hakata, kui ta rahulolematuks muutub... Kuhu ma end küll mässinud olen :D Natuke lohutab aga see, et eile, kui me uksest sisse astusime, vaatas Anna mulle otsa ja kilkas! Egole mõjub see hästi! Ja äkki ma siiski suudan teda piisavalt lõbustada, kuni Iss koju tuleb....

Teate, mis tore üllatus mind tabas? Ma leidsin raha! Väga labane rõõm, aga väga suur rõõm. Olin oma viimaseid suviseid rahariismeid juba panka viimas (neid, mis tegelikult mõeldud muuks kui argikulutusteks), kui kätte sattus ümbrik, mille sees mõned dollarid. Olin selle täiesti ära unustanud! Raha on mul alati hästi sulanud, aga viimasel ajal on tunne, et see on lausa sekundite küsimus. Noh ja nüüd olen ma jälle kõige hullemast pääsenud....

Oh seda elukest! Tegelikult oleks hea kuskil kloorstis vesist leeme helpida aga raha pärast muretsemise asemel universumi olemuse üle filosofeerida. Ja eks öiste palvuste jms harjub ju ära :D Aga vot flirtimisest oleks küll raske loobuda. Mulle tundub viimasel ajal, et see on üks toredamaid tegevusi üldse. Ja ma olen ajapikku selles ka veidi osavamaks muutunud. Kui ma nüüd kloostrisse läheksin... Oi ei, see ei lähe mitte!

Muidu oleks mul kloostrikorda vaja küll. Nagu ikka kombeks, tulevad kõik üritused ja värgid samal ajal või üsna lähestikku ja mina kes ma olen harjunud vastama "hea küll, ma tulen sinna" olen paanikasse sattumas, sest ma ei oska veel kahes kohas korraga olla. Või siis peaaegu korraga, nagu BritA/B. Planeerimisoskus puudub täielikult! Niisiis, lõpetage see küsimast millal sa tartusse tuled, millal sa tallinna tuled, millal sa selle asja valmis teed, millal sa selle teise asja valmis teed. ma võin karjuma hakata :D Ma pean veel palju harjutama! Aga mul vähemalt üks asi, mis on tõstnud mu täiskasvanute staatusesse: kalendermärkmik! Üritan seda hästi korralikult täita. Ja muidugi hästi ilusa käekirjaga, eksole :D Kuigi teleporteerumine oleks siiski meeldivam lahendus....

Kuna ma veel teleporteeruda ei oska, siis ma pean nüüd siit lahkuma, sest mul on vaja linna minna, et tähtsaid asju teha. ja enne seda on mul vaja pidžaamapüksid teksaste vastu vahetada ja oleks tore kui ma juuksed ära kammiks, voodi ära teeks....