tilulilu

Hommikul oli nii ilus: pool punast päikesekestast silmapiiril kumamas läbi raagus puude siluettide. Istusin roolis ja mõmisesin oma ette kaduvikku kaduvaid värsse. Autoroolis ei saa ju kirjutada ja pealegi ma lubasin endale mitte enam enne tõesti tugevat tungi ühtegi rida luuletada. Kogu aeg on mingi soov küll, aga.... nii on ka ilus. Ja nii on see iseendale, see ajutisus. Aga kui ma siiamaile pikemalt jään, võib minust lausa looduslüürik saada. Või õigemini - kui ma siinkandis kogu aeg ringi sõidan.

Koolitus oli ka täitsa tore (põhjus, miks ma siia muuseumisse tulin üldse), homme on seda veidi veel. Aga muidu on siin kogu sellest lummavast ilust ja idüllist hoolimata õige pisut üksildane. Ma ei kurda, ma naudin seda, aga nüüd ma viimaks tean, mis on mu tõeline sõltuvus. Ja selleks on suhtlemine. Suhtlemine sõprade ja sümpaatiatega. See pole maaüksinduse süü. Tundsin seda juba eile-üleeile. Kõik on lihtsalt veel poolpühilised ja seepärast kuidagi ära. Ja mõnel, kel on alati aega olnud, on nüüd kiire ja...postkast polegi kirju pungil täis. Ma ei oska kohaneda. Ja nii ma siis kergelt nukrutsengi. Aga see saab varsti mööda, ma loodan. Isegi See-Kõige-Raskem-Kiri sai kirjutatud ja...noh tegelikult oli seda kerge kirjutada, sest viimaks ometi ütlesin välja, mis südamel oli. Ja kõik on kõigest hoolimata hästi. Ja peaasi -rahulikum.

Noh tegelikult...Kuulasin Tallinnasse sõites rongisülidepressiivset muusikat ja koduuksest sisse astudes olin nutma puhkemas. Aga siis tuli uus aasta ja kõik on justkui parem. Vähemalt horoskoobid pakuvad veidi lootust ja palju meelelahutust. Mis siis sellest, et eelmise aastal lubadused ei täitunud või kui, siis suurte mööndustega või kui, siis need ennustused, mis mulle vähemolulised olid. Mis siis, et enne magamajäämist kõiksugused mõtted painavas käivad. Kas minna? Kas öelda? Kas ümbermõelda? Kas on liiga hilja? Kas..? Kas...? Kas...?
Elu on ikkagi vapustavalt huvitav. Mis siis, et vahel kõik ka täitsa persse läheb :)

Täiesti uskumatul kombel sain ma eksami A! Ja mina arvasin, et ma pole ammu nii kehva ja sogast eksamit andnud. Mis ma oskan öelda: hämming!