koristamine ja piinlik-naljakas elu

Reedel tegime emaga vaat et Molotov-Ribbentropi pakti väärilise plaani: homme hakkame koristama. Koristamine on üks põrgupiin ja ma teen seda võimalikult harva. Ja põrgupiin on koristamine otseloomulikult seetõttu, et ma seda nii harva ette võtan. Suletud ring. Aga laupäeval me siis igatahes koristasime. Ja see on tõesti nii suur ja erakordne sündmus, et vajab blogis kohe erililist äramärkimist.

Tolmutordid korjasin kokku, kirjutuslaual vedeleva laga likvideerisin ära, panin raamatud riiulitesse tagasi, riided kappi jne jne. Ja siis tõstsin oma toas mööbli ümber. Feng shuist ei tea ma tuhkagi, aga nii hea ja mõnus on seal nüüd olla. Palju parem kui enne. Ja põrandad pesin ära ja kõik vanad vihikud viskasin ära. Aga ega see vanade asjade ära viskamine nii väga kerge ei olegi: ilmselt on hinges mingi ihnus/nostalgia ja nii juhtuski, et kuigi nii mõnestki asjast sai lahti, sai nii mõnigi asi lihtsalt teise tuppa paigutatud. Träni rändab lihtsalt mööda korterit ringi...Aga ilus illusioon kukkus välja ja kui me põrguppinad kord lõppesid, siis heldisime emaga kordamööda, et oi kui ilus ja puhas ja värske me kodu nüüd on! Ja prahti viisin ma välja ainult neli või viis kotitäit :)

Kes oleks võinud arvata, et koristamisest nii pikalt rääkida saab? (Ahjaa, kui ema laeval töötas, siis ta rääkis, et teised koristajad arutlevad omavahel tolmulapi ehituse üle, aga see selleks). Aga ma räägin natuke veel: koristamise käigus viskasin ma palju vihikuid ära. Alles jätsin vaid ühe, kõige rumalama. Minu ja Liisi nn kirjavahetusvihiku. Tunnid olid igavad ja tähelepaneliku kuulamise asmel me siis hoopis kirjutasime teineteisele lollusi. Päris naljakas-piinlik on lugeda, kuidas füüsikat ei viitsinud õppida, kuidas keemia oli arusaamatu, kuidas reidi leht maas oli ja kuidas mul A-ga suur armastus käsil oli.
Vihikust leidsin sellise Liisi lõigu:

Tead sa mis ma mõtlesin, loodan et sa ära ei kohku mu jutust nüüd :)
Lihalt no ma kuulan kogu aeg, kuidas mu õde oma parima sõbrannaga oma nn "seks- kogemustest" räägib..ja ma siis ma mõtlesin, et kui mina (meie) ka kunagi (nii 100 a. pärast) nii "kaugele" oleme jõudnud, et kas siis me ka omavahel siuksi asju arutame!?

Praegu oleme me omavahel suheldes vist kaks kõige vulgaarsemat inimest üldse. Ja kunagi me olimegi sellised nunnukesed? Ja kõigest umbes viis aastat tagasi? What went wrong?

Aga peale poolepäevast põrgupiina külastasin Äigrumäe Tiinat. Nägin tema kasse, ilusat ümarat rasedat Leilit. Rääkisime niisamajutte, sõime kooki ja olime toredad.

Täna ma ei koristanud. Käisin hoopis uisutamas. Oli sündmustevanene päev, kui välja arvata, et gmailis tegutsedes oli mind tabanud mingi ülim hajameelsus mille tagajärjel saatsin ühe kirja täiesti valesse kohta. Inimestel on õnneks hea huumorimeel, aga mina sain esimest korda elus teada, et ka meile lugedes on võimalik punastada :)