veel filmist ja niisamajutt

Nagu ikka kombeks, järgneb Väga Toredale Päevale üks Hästi Nõme Ennelõuna. Ma ei tea, miks see nii käib. Sisuliselt pole midagi muutunud. Tahaksin süüdistada neid segasid unenägusid, mis kogu süsteemi sassi löövad, aga tegelikult tulevad sellised unenäod siis kui ma neile segastele asjadele juba tükk aega mõelnud olen. Pean kurbusega nentima, et kui asi puudutab unenägusid, siis olen ma tegelikult kogu fantaasiarikkuse kaotanud. Kohutav! Ma näen unes väga lihtsakoelisi asju ja argiseid sündmusi. Ainult loogika on teine.

Noh, täna hommikul nägin ma unes seda, et Lalaa pidas sünnipäeva. Me läksime Liisiga kohale. Ülejäänud külalised olid kõik 7-8aastased mudilased. Selline uni tuli sellest, et seminaris lugesime M.Undi "Sünnipäeva"; homme on Liisi sünnipäev; Lalaa lubas Liisi neljapäeval külla kutsuda ja torti pakkuda. Teine uni oli selline, kus mina ja Gino käisime mingis tundmatus linnas ringi otsisime kohta, kus valuutat vahetada. Lõpuks läksime Eesti Posti kontorisse ja Gino vahetas seal (vist eesti kroonideks) just nimelt need 50 Taani krooni, mis minuga ärkvelelus viimastel nädalatel kaasas on käinud. Ja rohkem ei juhtunudki midagi. Mingi hetk sõitsin bussiga ka ringi. Une põhjus - Peterburi reis kindlasti. Fantaasia puudub!

Et vingumisega jätkata: sain mingi tobeda külmetuse! Kurk valutab ja nohune nina ajab aevastama! Tegelikult on mul veel kergelt läinud, tuleb välja. Teised on täiesti haiged. Aga need haiged inimesed käivad veel igal pool lõbutsemas, seltsimas. Mina ei viitsinud eile küll peale filmivaatamist kuskile minna. Kõmpisin koju. Õnneks läksin koos Gerliga. Muidu oleksin ma täiesti ära mandunud ja bussiga koju sõitnud. Vaatasime, muide, Rushmore'i. Väga tore oli.

See Before Sunset oli tegelikult väga hea film. Ei olnudki klassikalist happy end'i. Oli väga usutav lõpp, mis tõotas ajutist happy end'i. Elulähedane ja tore. Aga Before Sunrise meeldis rohkem, sest seal oli nooruslikku unistamist ja optimismi palju enam. Sunsetis olid peategelased tüüpilised maha rahunenud üdini realistlikud inimesed. Ei tea, kas filme tasub uskuda, aga arvata võib et mingi sarnane areng ootab mind ka ees. Võibolla 9 aasta pärast olen ma asjade kulgemisega rahul, aga praegu küll ei tahaks selliseks rahulikuks ja mõistlikuks inimeseks saada. Kuigi...võibolla on siis mingis mõttes parem elada. Pseudoprobleemid ei valitse enam elu. Ma ei tea...Tekib mingi paratamatuse tunne. Aga: vabadus on tunnetatud paratamatus ? Lühidalt: ma olen ise ka oma mõtetesse ära eksinud. Aga endast vanemaid inimesi, seda mida nad võivad tunda ja arvata, on nüüd natuke kergem mõista. (Isegi, kui see on ainult film.)

Et mitte nüüd süvafilosoofia ajuliiva vajuda, siis ruttu viiamane punkt. (Sest mõtteid rohkem pole niikuinii.) Suur ja rasvane punkt : .