toreelu

Viimased paar päeva on möödunud rahulikus idüllis. Raamatud, filmid, teatriskäigud...Vana mina on mõneks ajaks tagasi tulnud. Viimase aja rabelemised on ego niimoodi mitmesse eri suunda venitanud, et ma olin mõistust kaotamas. Aga siin rahulikult, praktliselt mittemidagi tehes, olen ma jälle mina ise. Pean varsti jälle Tallinna minema, tarka nägu tegema, enda eksistentsi läbi praktiliste tegevuste õigustama. Aga täna saan veel natuke lugeda (ma taasavastasin raamatute sisseahmimise mõnu) ja looderdada. Ja mis kõige parem - looderdamise vaheaegadel tunnen endas seda haruldast töömõnu tunnet. Seda tunnet, et mulle meeldib seda või teist asja teha, mitte sellepärast, et peab.

Kogu aeg on muidugi paratamatult see tunne, et aega on nii vähe ja kogu aeg oleks vaja teha kümmet erinevat asja kuid paradoks seisneb selles, et mida rahulikumalt ma kõike võtan, seda rohkem on mul ka aega. (Aega, et elada, kui see nüüd liiga suurejooneliselt ei kõla....)Asjad ei edene, aga muretsemisest pole ka kasu. Ja viimasel hetkel saab kõik alati korda. Vahepeal saab muretseda ja vinguda ja hädaldada, kuid lõpuks saab kõik korda. Siiamaani on ikka saanud.

Lugemisega on tekkinud lugematult palju mõtteid, mida ma ei taha oma pooliku eneseväljendusoskusega paljastada. Aga mõtted on nii intensiivsed, et elu muutub kohe rikkalikumaks. Mis siis, et raamatutarkused hoopis eluvõõraks pidavat tegema....Ma justkui ammutaks oma elujõudu paberile trükitust. Naljakas!

Tegelikult teeb lihtsalt hea ilm minust kohe teise inimese. Nii mõnus värske õhk! Aken on kogu aeg lahti. Vahepeal ma aevastan, aga asi on seda väärt :) Liis õpib oma 18-punktiliseks eksamiks. Peaaegu iga kord kui ma tema poole vaatan, on ta aga hoopiski tukastamas. Mis võiks olla mõnusam ja rohkem kiusatusttekitav kui mõnus uni? Tahan ka, aga ei oska...

Pöördun peatselt töömõnu juurde tagasi. Võibolla enne üks totter arvutimäng? Või koristaks laua ära? Pühapäevad käivad mulle tavaliselt kohutavalt närvidele, aga täna tundub hea päev olevat.

Ainult, et ma ei saa aru, kuidas nii mõttetu asi nagu Eurovisioon nii palju kirgi üles kütab. Kolmveerand blog.tr.ee-d on seda täis. Leto Svet on nõme laul ja sellepärast ta mulle meeldibki.
Umbes sama tore kui see leedu eurolaul ;)

PS: Liis just küsis, et miks ma siis üldse sellest eurovisioonist kirjutan, kui see nii nõme on. Tahan küll seda ignoreerida, aga tekib sama efekt nagu ahelkirjadega: keegi saadab kõigile oma kontatidele mingi nõmeda ahelkirja ja siis keegi teine saadab oma sõpradele nõmeda ärge-mulle-kunagi-ahelkirju-saatke ahelkirja. Ma lasin end siiski provotseerida, vabandust!