fifteen feet of pure white snow

Ometi on mul põhjust sellele laulule viidata ;)

Niipalju siis kevadest. Muidugi käib see lumi mulle tohtult närvidele. Eile näitasin oma nõrkust ja läksin-tulin linna-tagasi lausa bussiga. Aga looduse kapriisid mulle iseenesest meeldivad. Käivad närvidele ja meeldivad. Ise istun toas, mis mul viga siin kujutleda, kuidas teedel praegu pingul närvidega suverehvidega uisutatakse. Selles on mingit müstikat, mingit kontrollimatuse tunnet.Tuleb meelde, et inimene ei valitse (alati) looduse üle ja inimene (mina) saab end rahulikult juhuse hoolde jätta. Lõpetada hetkeks üleanalüüsimine ja kaotada hetkeks väärastunud mõte, et ma midagi kontrollida saan.

Lumi sajab praegu ülespidi, muide. Ja viimaks ometi sai "Flandria päevik" läbi.

Eile hakkasim ma koju tulema ja mõtlesin igasugu mõtteid ja väga "kevadisi" mõtteid kusjuures. Tundsin kergelt seda emotsiooni, mis kõigis neis lauludes. Ma olen alati arvanud, et see on üks ülimalt tore ja eufooriline tunne- ja seda ta kahtlemata ongi- aga hirmutav ka ja ma tahaksin selle tunde eest ära joosta. Metsa puu otsa või ükskõik kuhu, kus ainult varju leiaks....
Ma olen otsustamise edasi lükanud. Ei jookse, ei alistu ka. Eks näis, mis edasi saab.
Bussis koju sõites kuulasin Etta Jamesi "At Lasti". Pole päris see, aga pole sellest väga kaugel ka...