kevadeootus

Kevad tähendab värve. Kuigi puud on veel raagus, maas on lumi ja pori, on juba tunda kevadisi värve. Eile jõudsin koju just päikse loojumise hetkel. Tulekera oli just pooleldi silmapiiri taha kadunud. Need loojangu värvid olid eile hoopis teistsugused, hoopis kevadisemad. Miski pole rohkem klišee kui päikeseloojang (foto- ja maalikunstis on see eriti ületarvitatud motiiv) aga rõõmustav on see siiski. Klišee ja besee, aga ilus ja nummi.

Paar hetke hiljem oli juba hämar. Seda müstilisemalt mõjus see asfaltil vohavama hakanud sammal. Hämarus, roheline sammal segunenud asfalti halliga. Millegipärast on see minu jaoks ilus värvikombinatsioon. Veel mõned hetked hiljem oli juba päris hämar. Ja taevas oli just seda värvi, nagu mulle enim meeldib- sügavsinine. Talv on visa lahkuma, aga värvid on juba teistsugused. Ja sellepärast olen ma juba peaaegu täiesti kevadine: lollakas ja eufooriline. Nagu iga aasta. Mäletan, kuidas Brita eelmine aasta kangekaelselt vaat et poole talveni kõigest kampsuni väel ringi käis. Küllap ta protesteeris suve hääbumise vastu. Mina olen aga see, kes poolest talvest kevadiselt riietuma hakkab. Sest mina protesteerin kevade hilinemise vastu....

Ma hakkasin mõtlema, et võibolla tuleks lõpetada see oma rumaluse varjamine. Tuleks ehk ausalt tunnistada, et ma olengi rumal. Püüdlen tarkuse poole, aga olen ikkagi rumal. Nagu me kõik. Aga ma tahaks loota, et nende (vähemalt näiliselt) targemate inimeste seltskonnas viibides hakkab lõpuks midagi mulle ka külge. Paradoksaalsel kombel on see oma rumaluse mõistmine väga värskendav. Kuni see kogemus veel on värske muidugi. Eile vilksatas korraks mingi ideaal, milleni on muidugi tohutult pikk tee ja milleni ma võibolla kunagi ei jõua, aga...ta vähemalt vilksatas ja on kuhu poole komberdada. Aga kui ma ütlen välja, et ma olen loll, kas see ei ole siis mingi allaandmineenese ja väljavabandamine ? Äkki peaks ikka teesklema, et ma vähemalt midagigi tean?

Hiljuti nägin ma unes suusatamist. Oli vaja kuskile minna ja sattusin ühte eriti kitsa peatänavaga pisikesesse külla, mis asus eriti kitsal poolsaarel. Minu suusad olid tõelised muuseumieksponaadid, ukerdasin nendega seal tänaval ja uued uhked autod ei pääsenud minust mööda. Ma ei jõudnudki sinna, kuhu minna tahtsin, eksisin hoopis ära. Siis olin kaaslastega ühe hotelli fuajees. Pidime üles leidma ühe teise hotelli, mille orginaalnime ma ei mäleta, aga unekeelest eesti keelde tõlgituna oli see "Must heeringas". Ülesleidmise korral ootas meid suur auhind. Näppasin administraatori letilt piparmündikreemitäidisega šokolaadikomme ja uurisin sõpradega kaarti. Otsisime "Musta heeringat", aga see jäi leidmata, sest ärkasin enne üles. Unenägusid ei ole ma veel kontrollima õppinud (ma pole sellega enam mõnda aega tegelenud) aga see pidev unenägude üleskirjuamine- ümberjutustamine on viinud selleni, et mõtlen keset unenägu kui tore see unenägu on ja kuidas ma sellest üles ärgates teistele rääkida saan.
Üldiselt ei huvita teiste unenäod mitte kedagi (kui nad just eriti ebatavalised pole), aga mina topin neid ikka kangekaelselt oma blogisse. Minu blogi- teen mis tahan! Nänänää!

Kuulan Bachi, ilmselt sain Flandria päevikust mõjutatud. Nüüd lähen keedan teed. Ja siis tuleb mul end kokku võtta ja tööle asuda. Kuigi tegelikult tahaksin läbi lugeda "Puudutuse" ja "Nemad kaks". Siis saaks ka vestlusest osa võtta...

Ma ei oska enam sissekannetele pealkirju panna....