linnainimene

Jah, tegelikult olen ma siiski linnainimene. Jah ma armastan rahu ja vaikust ja metsa ja linnulaulu, aga seal jään ma siiski vist alati külaliseks, sest kogu oma suurele üksiolemise vajadusele vaatamata mulle meeldib inimeste ümbruses viibida. Peaaegu iga kord kui sõidan trolliga, taban end mõtlemast sellest, kui huvitav on iga inimene, tema nägu, tema liigutused, tema riided, tema olek; ja ma tahaksin neid kõiki portreteerida, kui ma natukenegi joonistada oskaksin. Suurlinnad on veel huvitavamad: toredad prisked aafrika mammid kirjutes kleitides kirjute peakatetega, india päritolu tüdrukud säravlillades sametdressides, suurte lopsakate vuntsidega türklased, kavala näoga mustlased, kõikjal kohatavad venelased ja itaallased....

Minu jaoks klassifitseerub Tartu siiski ka linnana. Aga ta on nii armas ja soe, et seda on kerge ära unustada. Pigem nagu suur küla, kus kõik kõiki tunnevad. Natuke tahaks küll anonüümsust, aga samas on nii tore, kui tuled bussi pealt maha, kõnnid paarsada meetrit kesklinna ja hakkad aina teretama ja tervitama. Ülikooli raamatukogu on veel eriti armas ja kodune, ainuke mure vahel selles, et kui end hästi ära ei peida, tuleb iga viie minuti tagant keegi tuttav, kes õppimisest väsinud ja kes paar sõna vestelda soovib.

Tartus on ka tänavatel parem uidata. Supilinn ja Karlova on alati peaaegu paari sammu kaugusel. Aga Kalamajja jõudmiseks tuleb ette võtta pikk matk, mis - tõsi küll -on asja väärt.
Tartu meeldib väga, Tallinn hakkab ka juba tasapisi sümpatiseerima. Loodust ja maapaiku ma armastan, aga maale elama ma vist ikkagi minna ei saa. Siiski liiga palju vaikust. Mulle meeldivad inimesed.