unedest ka

Kõigepealt oli üks põnev kampaania, mida korrldas Tele 2. inimestele pakuti tasuta massaaži. Ma tahtsin ka ja ootasin kenasti kuni järjekord minuni jõuab. Massööriks oli üks suurte ja tugevate kätega kääbus. Ootasin, mil ta vabaneb, aga vabanes hoopiski massöör tema kõrval. Läksin siis sinna. eni kuni mulle massaaži tehti, otsis klienditeenindaja välja minu andmed, uuris välja kui maksujõuline ma olen, millised võlad mul on jne. Selle põhjal valis välja, millise mobla ma tasuta saada võin. Minule pakuti siis 1400 kr maksvat küllatki igavat ja tavalist mudelit. Ega ma eriti ei tahtnud. Olin oma telefonigagi rahul. Siis nägin Helikat. Vot temale pakuti huvitavat telefoni! Selline ilus ja värviline kaks kummalist jullat rippus ka küljes. Tuli välja, et üks julladest on kokku pakitav pehme ekraan, millelt saab vaadata videosid. ooo, kui põnev! Ainuke häda oli selles, et ma ei osanud ekraani uuesti kokku pakkida. Isegi klienditeenindaja ei osanud. Hakkas hoopis vanduma :D Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, aga siis tahtis Helika raadiosaatjaid osta. Oli mingisugused juba väljagi valinud. Ma küsisin kaugele raadiolained levivad. "Siit Tallinnast täpselt sinnamaani, kus Liis elab." Liis elab Läänemaal Nõva läedal :D Tundus päris võimas raadiosaatjate komplekt. Seda kummalisem oli, et kaustuamiseks oli vaja vaid kahte AA patareid ühe saatja kohta :D

Täna tahtsin ma Evaga matkama minna. Pakkisme asju ja puha. Tundsin kergeid süümepiinu, et ma Helikat ei kutsunud. Samas, viimasel minutil ka kutsuda ei tahtnud, sest siis poleks ta kindlasti tulnud ja pealegi ma ei teadnud, kuidas Eva sellesse suhtuks. Viimasel hetkel me otsustasime siiski mitte minna, sest ilm oli ikkagi liiga külm (talv ju siiski). Me ei läinudki.
Siis juhtus aga selline asi, et ma muutusin meriseaks ja kõndisin mööda maanteeäärt, üritasin hääletada. Vahepeal isegi õnnestus. Läksin/sõitsin kuskile kaugele. Kuhu täpselt, ei tea.

Koolis olin ka. Seal oli mingisugune häda seoses sellega, et pedagoogid tahtsid spordiväljakul kedagi leinata. need olid vanemad pedagoogid. Nooremad õpetajad arvasid, et see on tobe ja nõme. Midagi polnud siiski teha - pool spordiväljakust sai hõivatud pikkades mustades rüüdes õpetajate poolt. teine pool jäi õpilastele palli mängimiseks. Üle keskjoone minna ei tohtinud. Häda, kui pall üle keskjoone veeres. Sellele ei tohtinud järgi minna, sest siis võis mõni "vana" õpilase koolist lausa välja visata. Ma ületasin suures mänguhoos keskjone ja kui ma seda märkain, ehmatasin hirmsasti. Mul läks siiski õnneks. Meie mängisime jalgpalli edasi ja vanad mustades rüüdes õpetajd seisid terve päeva liikmatult spordiplatsil.