talve võlumaa

Käisin Sütiste metsas jalutamas. Ilm oli külm, aga nii uskumatult ilus. Päike paistis ja lumi tuiskas. Puude vahel oli siiski piisavalt hea ja soe. Ma ei mõelnud sellele, kuidas nina külmetab vaid sellele, et näe: tuhanded sädelevad osakesed tansivad õhus. Maapind nagu kees, kui tuul jälle tuurid üles võttis.
ma polnud ainuke, kes jalutama oli tulnud. Inimesi oli päris palju. Eriti muidugi kelgutajaid ja suusatajaid. Tähendab, et mets on siiski tore paik, kuhu inimesed hea meelega lähevad. Mina lähen sinna meelerahu saama. Olen avastanud, et just üksi on kõige parem metsas käia. Mõtteid mõlgutada ja suvaliselt lihtsalt seisma jääda, et enda ümber ringi vaadata. Ja ükskõik kui kole elu ka poleks, mis mured ka ei painaks - hakkab parem.

Ja mõelda vaid, et on idiootseid ärimehi, kes võtaksid kõik puud maha kui ainult saaks. Puit on ju raha. Ega ei saa ju raha niisama vedelema jätta. kas nad üldse on kunagi metsas käinud ja tundnud seda metsa tegelikku väärtust? Kuidas panna neid mõistma, et nad nii kergemeelselt meie ühist rikkust hävitavad?