trollibussiseiklus

Piret kirjutas nii lõbusalt oma lapsepõlvest, et mul tekkis ka kohe tuju mõnda naljakat asja meenutada. Teekeetmist ma ei mäleta. Küll aga mäletan oma liiklemisseiklusi. Saaksin ma vaid öelda, et olen orienteerumises paremaks muutnud. Tühjagi! Andke mulle viis minutit ja ma võin tundmatus kohas lootusetult ära eksida :D Tallinnas olen õppinud elu jooksul siiski hakkama saama... Läbi valusate kogemuste ikka :D

Kes teab kui vana ma olin, väike igatahes. Ema käis linnas tööl ja kuivõrd ka minul oli linna asja, pidin võtma trolli ja emaga "Estonia" peatuses kokku saama. Väga lihtne: tuleb troll nr 2, astud peale ja sõidad kuni näed seda suurt tuttavat kollast maja. Teooria selge, tuli praktika ette võtta.
Ütlen kõigepealt eneseõigustuseks, et see oli mul esimene kord täitsa üksi trolliga sõita. Pabistasin väga. Pikal teel suutsin ma välja mõelda sada teooriat sellest, kuidas uksed minu nina ees kinni pannakse ja ma ei saagi õiges peatuses välja. Olin väga ergas ja valvel. Vaatasin kogu aeg aknast välja, et ometi mitte "Estoniat" maha magada. Läksin välja siis, kui nägin trolliaknast
suurt ehtist. "Estoonia, estoonia," pobisesin ma julgustuseks. teadsin täpselt milline Estonia teater on. See maja oli hoopis midagi muud. Olin maha tulnud Tõnismäel, nägin hoopis Rahvusraamatukogu.
Vastumeelselt tunnistasin oma eksimust. Samal ajal kartsin ma hiljaks jääda ja proovisin ruttu oma viga parandada. Mida ma tegin? Ei, ma ei oodanud järgmist nr 2! Peatusesse tuli buss 17, sildilt lugesin "Estonia" ja kiiresti astusin peale. Asi oli kahtlane. kas buss sõidab sinna peatusesse ringiga? Säilitasin kõige kiuste rahulikku meelt aga kui nr 17 juba Mustamäe haigla juures peatus, olin paanikas.
Kui ma õigesti mäletan, siis soovitas üks tädi mul bussiga ring peale teha. Siis jõudvat ma lõpuks ka "Estonia" peatusesse. Noh, lõpuks ma jõudsingi :D

neid eksimise lugusid on mul mitmeid. hea, et olen linnalaps. Võõrad tädid ja onud juhatavad eksinule teed, aga põdrad ja karud vist mitte :D