õuduste aeg

Väga raske on säilitada rõõmsat meelt, kui tuleb välja, et "ebamäärase essee" asemel oleksin ma pidanud kirjutama traktaadi :D Viidetega ja puha. (vt eelmise postituse kommentaare) Noh, nagu mu ema ütles, mu elu ongi liiga sujuvalt läinud ülikoolis. Ainult, et nüüd kus ma olen esitanud midagi, mida isegi esseeks ei saa nimetada, olen ma täielikus paanikas. Kurat küll! Andke mulle revolver! Eks ma saan siis teha head nägu kui mind ka järeleksamilt tagasi saadetakse? Paanika.

Relax, relax, breathe, breathe...

Kunst on tore. Olen vaadanud palju paljaid maalinaisi, tosinkonda
madonnat, uhkeis rõivais härrasmehi. Leidsin muinasjutulossi.
Kunst on tore. Kõik need totrad itaalia nimed käivad mulle närvidele, aga kunst on tore. Ma hakkan oma mõistust kaotama. Siin on Rembrandti Danae. rembrandt on üks minu suurtest lemmikutest. Muide, Rembrandtil läks elus (ka) üsna kehvasti. Tema oskas vähemalt ilusti maalida ja oli kirjaniku loodud mulje järgi vägagi sümpaatne.... Mina....

rahu, ainult rahu!

Silmad kipitavad ja selg valutab sellest õudsast õppimisest. See on mingi katse jah? Mingi murdepunkt, mis tuleb ületada...Noh, paanitsemisest pole kunagi kasu olnud. Kui lõppkokkuvõttes taandub kõik ainult kahele võimalusele- elu või surm- siis on mul hästi läinud. Ma ei sure sellesse. Aga väga vastik on küll.

Tegelikult ei pea ma seda ploogi mitte selleks, et vinguda. Ometi hakkas mul sellest kirjutamisest natukenegi parem. Äkki hakkas? Noh, kujutame ette, et hakkas....

Aga Chambord' loss on ilus. Kunagi kui ma eksameid tegema ei pea, siis lähen ehk sinna. Itaalias oli ka paar ilusat renessanssehitist...

Lähen loen veidi veel Vollit, siis lähen magama ja näen ilusaid unesid, kus ma lendan ja olen maailma naba ja tantsisklen koos metskitsekestega ja ja ja... eksju?