kultused

Tallinn.
Läksime Aateega KUMUsse. Ma ei jäänud kohtumisele hiljaks, ma jõudsin hoopis liialt vara ja kui ma teda seal trollipeatuses ootasin, siis ründas mind ei keegi muu kui Jehoova tunnistaja.
Meie dialoog oli laias laastus umbes selline:
-"Maailmas sünnib nii palju halba. Kas teil ei teki küsimust, et kas jumal meid üldse armastab?
-"Jaa, muidugi armastab." (Mine nüüd ära, ma ei viitsi sinuga seletama hakata)
-"Väga õige. Kõik vastused on Piiblis olemas. Ja kui inimesed kannatavad jms, siis sellepärast et nad pole haritud, sellepärast, et nad ei tunne Piiblit. Piiblis on kõik kirjas."
-"Peale kristluse on ju ka teised religioonid, mis üldjoontes väärtustavad sedasama, mida kristluski"
-"Jah on küll, aga näe loe siit..." Tädi näitab mulle ühte Vahitorni teksti, kus räägitakse kuldvasika ja Mooloki kummardamisest.
-"No ega ma siis ometi seda ei mõtle!"
-"Muhamed oli inimene, Buddha oli inimene. Aga Kristus oli jumal. Ainult Piiblis on tõde. Me peame lugema Piiblit, et teada saada, mida jumal meist tahab."

Ja siis tundus mulle küll, et selliste inimestega polegi võimalik vestelda. Minu maailmavaade on lihtsalt nii teistsugune. Aga eks tegelikult oli see inimene mulle "teaduslikult" huvitav. Milline õnnelik inimene! Minul pole küll mingit nii kaljukindlat veendumust, et kõik muu tähtsusetuks tolmuks hajuks. Huvitav oli teda kuulata-vaadata. Ma püüdsin olla tolerantne, aga vist tekkis mu suunurka kõigest hoolimata kergelt üleolev irve (ma ei ole selle üle üldse uhke).

Kõige jubedam oli minu jaoks see Buddha ja Muhamedi inimlikkuse rõhutamine. Olidki inimesed. Ja see siis tähendab, et nad on automaatselt lihtsalt saast? Mina rumaluke lootsin, et asja saab inimesest siis, kui ta end ise igakülgselt arendab. Orjameelsuse ja misjonitöö asemel :P Religioonid on muidu toredad, aga inimesed ongi nõmedad. Ilmselt on inimesele antud mingi eriline anne kõik ilusad ideed oma võimuiha (sektijuhid jt) ning kõige/kõikide ühesuguseks vormimise vajadusega ära solkida. Miski minus kustus, kui ma sain teada, et isegi budistid on agressiivset misjonit läbi viinud (šamanimi vastu). Tahaksin nüüd kirja panna mingi sügavmõttelise teemat kokku võtva lause, aga midagi ei tule pähe. Midagi on religioonides küll. Aga misjonärid hirmutavad mind. Õigemini kummastavad. Õige asi tuleb minu juurde ju pealesurumiseta. Kui ma seda väärt olen. Või ei?
Uus teema palun.

Tegelikult andsin ma eile oma sõrme kuradile. Pangale see tähendab. Ühe sõrme andsin õppelaenu eest, teine läks nüüd äsja krediitkaardi eest. Läksin panka, et vale parooli sisestamise tõttu blokeeritud netipank uuesti avada. Ja siis küsis teller, kas ma ikkagi ei taha seda krediitkaarti, mis tehakse mulle tasuta, millel pole kuutasu ja mida ma võin kuid ei pea kasutama. Mõtlesin küll, et miks ometi, aga läksin õnge ja reedel lähen kaardile järgi. Edukas misjonitöö on seegi. Isegi kuigi seda kaarti kavatsen ma kasutada ainult hädajuhul või netist väärt raamatute vms tellimiseks. Valitsev religioon on tarbimiskultus. Ja minagi olen selles koguduses. Väga ei tahaks, aga teisiti ei oska ka. Proovin vähemalt mitte fanatismi langeda :) Õnneks pole eriti raha ka et ostlemisjumalat kummardada - ikkagi tundeg.

Loen mõningaid ökoteemalisi blogisid ja seegi aitab kaasa. Ma olen välja arendamas mõtteviisi Kui ma selle mõttetu julla kasvõi naljapärast ostan, tehakse neid jullasid veel juurde, milline raiskamine ning kas mul on seda asja tõesti vaja? Vahel tuleb paremini, vahel halvemini välja. Aga jõulu- ja valentinipäevaaegseid Tiimareid, Jyske jms poode vaadates tekib peapööritus.

Tuleb loobuda pudeliveest, sain hiljuti teada. Karbis salateid pole ma juba ammu ostnud. Lihtsalt raha säästmise ja tervisliku eluviisi nimel liigun põhiliselt jalgsi. Ja aja jooksul olen õppinud õigel hetkel ütlema: "Kilekotti pole vaja!". Aga isver, kuidas mulle meeldib lihtsalt olla ja olla kuuma dušši all. Veidi süüdaslikult seda siiski täiest hingest nautides....Ja raamatuid ostan ma ka liiga palju, vaesed puud! Kas hedonismi ja rohelist eluviisi annab omavahel kokku sobitada?

Mis KUMUsse puutub, siis Miró oli ülivägev! Isegi parim repro kahvatub orginaali ees. Nii ilusad "sigrimigrid" et mine või hulluks. Hakkan nüüd varsti hullunult paberit raiskama- oma isiklikke sigrimigrisid tegema.... Kunstikultus :)