Miks on nii?

Miks on nii, et ma vedeln veel sellisel arenguastmel, kus kõik inelligentse produtseerimine nõuab peaaegu ületamatut vaeva? Kõik tähtsaimad mõtted on peas olemas, neist areneks veel mõtteid juurde, aga - nad ei tule aju seest paberile või ekraanile. Ükskõik mida ma ei teeks, suudan ma korralikult keskenduda ja millegagi valmis saada alles siis kui tõesti muud võimalust ei ole- uni on tähtususetu, kursusehinne eluliselt oluline.

Täna vaevlesin seminari ettekandega. Vahtisin ja vahtisin ekraani. kirjutasin ridu, kustutasin, kirjutasin uuesti ja vahtisin edasi. Tänaseks sai küllalt. Homme on viimane päev. Öösel saan valmis :) Ülehomme olen laip?

Miks on minu saatuseks olla piinlev kirjutaja? Või miks ma sellest piinast kuidagi lahti ei saa - ainsana suudab mind motiveerida hirm. Jõuludeks palun palju enesekindlust ja abitsioonikust - küll siis kirjutan nii, et tuhiseb.