olen homme parem?

Eile käisin ma kirjandusõhtul Tampere majas. Publik oli väike, aga ma olengi harjunud sellega, et kirjanduslikud arutelud just masse ligi ei tõmba. Mõnes mõttes ongi hea, sest nii on ruumis intiimsem õhkkond. Kuulasin rõõmuga ja mõtlesin taaskord sellele, et peaks seesugustest üritustest rohkem osa võtma. Isegi lihtsalt inimeste omavahelise arutelu kuulamine tekitab nii palju mõtteid, annab inspiratsiooni. Jutt hakkab kohe väga-väga hästi jooksma :)

Pole siis ime, et ma koduteel, mis meil Piretiga suures osas ühine aina rääkisin ja rääkisin. Ma tahan ka tubliks saada - kuskile mõne arvustuse kirjutada näiteks. Oleks ehk juba aeg välja selgitada, kas ma olen kirjanduslikult targaks saanud. Ja jälle vana tõde - kõik on kättevõtmise asi. Aga neid käes olevaid lõpetamata asju on praegu nii palju ja vaba auku eriti kuskilt ei paista. Irooniline, aga tõsi on see, et kui olekski vaba auku, siis see saaks täidetud interneti ja muu säärasega, mis vist eriti konstruktiivne tegevus ei ole. Reaalselt mõeldes on ju võimatu kogu aeg midagi tarka teha- ma ei ole geenius(vist) Teine reaalsus on aga see, et kõik on saavutatav kui vaid tahet on. Mina olen pikk ülessoojeneja. Kui ma paar kood soigunud olen, siis lõpuks hakkan tegutsema ka. seega räägin kirjutamisest võimalikult tihti, et lõpuks ka tegelikult kirjutama hakata. (Muidugi mõned luuletused, aga need on pigem endale)

Tegelikult olen ma praktilisest elust nii kaugel. Ma tõesti ei tea, mis minust saab. Hullem on, see et ega ma eriti ei muretse -midagi ikka saab. Millal ma siis veel elu nautida saan kui mitte praegu, kus olen noor ja vaba. Ma olen küllaltki teadlik, et varem või hiljem selline elu lõppeb. Tööinimese või lausa tööorja elu on raske. Hea, et mul on veel võimalus loengute asemel magada ja nädalavahetust neljapäevaga alustada. Oi, ma tõesti naudin seda elu ja naudin ka õppimist. Ja õppida on veel nii palju, õnneks terve elu :)

Kirjandus on minu ala :P Tore, et saatus mind siia suunas. Kui ma täiesti alguses olin pigem vaimustuses maailmakirjausest, siis üha enam hakkab mulle meeldima meie oma eesti kirjandus. Siin on palju põnevat, aga paljud sellest ei teagi. Ometi on just eesti kirjandus kõige lähedasem siin elavatele inimestele?

Mis muudesse tegevustesse ja toimetustesse puutub, siis mul autokoolis sõidueksam. Ma ei pabistanud üldse. Täna hommikul hakkas juba veider tunne tekkima. Kõige hullem on autot juhtides just ebakindlus. Loodan, et kui ma peaksingi veidi närvi minema, jään enesekindlaks. On muidugi rumal hakata sellest eksamist kirjutama enne kui see läbi ei ole. Äkki läheb halvasti? Ometi ma rikun täna seda ebausust tingitud reeglit. Ehk annab enesekindlust juurde? Appi, unustasin just külgparkimise tehnika ära :(