pühapäev

Kui ma eile kella kuue paiku hommikul koju jõudsin, heitsin loomulikult kohe magama. Kardinaid meil pole ja seepärat oli see rohkem poolunelus kui tõsine väljapuhkamine. Silme ees virvendasid alkoholiga kaasnevad unenäod.

Selliseid reedeid ei ole just tihti. Mis seal siis ikka - zavood, seltskond, alkohol. Tüüpiline ajaveetmise viis. Aga midagi seal oli. On see tingit minu hüperärkvelolust, ma ei tea. Hüperärkvel ma aga viimastel päevadel olen olnud. Masendusest sai kerge eufooria. Nii on palju parem elada. Eufooria see tegelikult ei ole. Lihtsalt mingisugune rahulik rõõm olemasolemisest ja sellest, mis minu maailmas veel olemas on. Jalutasime Dorisega Zavoodi poole ja tee peal heldisin Tartu pääle vähemalt kolm korda. Imelik, nelja aastaga peaks oma keskkonda juba iseenesestmõistetavaks pidama :)

Zavood oli kell üheksa tühjavõitu. Aga aeg lippas nagu pöörane ja kell kaks oli meie laua ümber mitte viis inimest nagu alguses, vaid pigem nagu viiskümmendviis. Mitu tegelikult oli, kes teab. Meid kutsuti Piretiga ühe akadeemilisel oleva skulptuuri õppiva noormehe poole. Minus oli seiklushimu- tavaliselt ma selliseid kutseid vastu ei võta- läksimegi Piretiga verivärske tuttava poole. Alkoholi oli omajagu ja nii tulid minuni Suured Mõtted. Rääkisime ühe neiuga ja ühe noormehega kunstiajaloo vajalikkusest, religioonist ja jumala(te)st. Piret hakkas naerma. Mina kõrvaltvaatajana oleksin teinud sedasama.

Eile kell üks, kui ma end enamvähem juba ärkvelolekusse olin suutnud sisse elada, helistas Aatee. Pidime kokku saama ja mina pidin talle ütlema, mis mul mõtteis on. Tegelikult ei tahtnud ma oma suures unisuses kuhugi minna. Panin "Katkuhaua" siiski kinni ja vedasin end linna. Unise ja passiivsena olin ma ehk rohkem mina ise kui tavaliselt. Jalutasime ringi ja siis läksime filmi vaatama. Pikk film, filmipiltide vahel lüngad oma mõtete jaoks. Mõtlesin ümber.

Ma ei tea, kas mustlased on muutunud viimasel ajal kuidagi agressiivsemaks või mis päriselt toimub. Nii mitu korda on nad mind püüda üritanud. Vanasti neid nagu polekski olemas olnud. Nüüd näen neid absoluutselt kogu aeg. Aga praegu ma ei taha enam end lasta püüda. Õnneks ei ole mulle siiski needusi kaela saadetud ;) Mustase asemel valisin webtaroti. Igati lõbustav ajaviide. Ja ega see eneseanalüüsiks nii väga tobe vahend ei olegi. Tegelikult mulle lihtsalt meeldivad need ilusad pildid :)

Nick Cave laulab, lund sajab, Liis loeb, laud on segamini.
Rahulik pühapäev.