minu veidrikust inglane tallinnas

23. augustil kl 00.20 saabus Tallinnasse lennuk, mille pardalt astusid maha mõne jaoks kuulus, mõne jaoks tundmatu Roosasärk- veider inglise tüüp kellega ma olen pidanud MSN-s mõttetid vestlusi. Hea inimene, nagu ma olen, läksin ma talle ja ta sõbrale lennujaama vastu ja viisin nad ema armsa prantsuse Peugeotiga hotelli. Järgmisel päeval lubasin ma veidi huvist veidi mingist kummalisest kohusetundest nendega kokku saada ja linnas ringi vaadata.

Sain nendega kokku ja mis ma nägin- Roosasärgil on teine naine! Üks tore neiu Tartust, kellega me kohe hästi läbi saama hakkasime ja...siis hakkasid mulle ka need inglased meeldima. tegemist ei ole enam mingi veidrikust roosasärgiga, vaid lihast ja luust inimesega, kellega on tegelikult väga tore vestelda ja aega veeta. Vot kui tore, et ma siiski nõustusin temaga kohtuma - mul on paaril viimasel päeval kohutavalt lõbus olnud. Oma osa on muidugi sellel, kuidas Roosasärgi (kes pole enam Roosärk, vaid inimene nimega G---) sõber ja too Tartu neiu üldse teineteist ei salli. Ma ei tea, kas see ol mäng või mis täpselt aga need kaks pildusid teineteise suunas pidevalt igasugu teravmeelseid märkusi. Mõneti väsitav aga tegelikult päris huvitav. Ja mõnestki teravmeelsusest sai hea nali, mis oli väärt õige mitut lõuatäit naeru.

See sõber on tõesti selline, kes üritab kõigile näevidele käia. Nüüd kus tartu neiu on tartus tagasi, olen mina peamine märklaud. Samas on see esialgu päris naljakas ja ausalt öeldes on mul sedasorti "ülbikute" suhtes teatud platooniline sümpaatia. Jaaa....lahe on ja mul nii väga hirmus kahju, et ma eile Piirissaarele minna ei saanud. Tegelikult on väga kahju aga tänu seltskonnale saan selle unustada. Noh ja nüüd ma trallin veel mõnda aega ringi. Peale inglasi on Pärnu ja siis....kool, Tartu. Ja suvi ongi läbi. Siis on rahulikum aeg ja blogisse ilmub rohkem postitusi :)

reisimuljed 4

Pariisist sõitsime minema. Sai võetud suund Normandiale. Enne tegime veel peatuse Giveny külas, mille elanikud kunagise prominendi tõttu päris rikkaks on saanud, nagu giid mainis. Givernys elas nimelt kuuls impressionist Claude Monet. Monet on tõesti väga tore aga see, mida meile seal näidati, tekitaski minus mõtte sellest, kas siis Võrus või Türil parki ei saa minna. Meid viidi nimelt vaatama moodustist nimega Monet' aiad. Muidugi oli ilus aga põhimõtteliselt ju ikkagi lihtsalt ilus park. Pargi omapära oli selles, et seal nägi kasvamas bambust- seda Eesti parkides tõesti kasvatada ei saa. Ja paadimeest nägin ka. Tema oli küll tore - vähemalt kaugelt vaadates.


Monet' majja lasti meid, turistide horde, viisakalt sisse. Vaatasime siis tema kuulsate maalide reproduktsioone, tema tube ja mööblit, kööki ja sätendavaid vaskpotte. Aga mina mõtlesin sellele, et võibolla kolmekümne aasta pärast on majatrepid ja põrandalauad lootusetult lohku vajunud, sest iga päev käib lihtsalt liiga palju turiste seal trampimas. Ja oh õudu - mina olen üks nende seast! Muidugi ma vingun oma nn reisikirjas liiga palju aga see ei tähendaks et mulle reis ei meeldinud. Lihtsalt selmet rõõsa ja rõõmsana nautida, pidin isegi teadmata põhjustel ka natuke tõsiselt turismi tagajärgedele mõtlema. Ja need tagajärjed ei ole ju eriti meeldivad. Ma arvan, et ainult rändrohutirtsude parv on hullem kui rändturistide parv. Ja sedagi põhiliselt seetõttu, et paljud lollid turistid ostavad mingeid lolle ja maitsetuid suveniire. Kuidagi peab ju ära elama. Turism aitab hädast välja. Ainult nende mõttetuste tootmine kulutab ressursse ja saastab õhku....No tegelikult olid aiad tõesti ilusad aga - Võrus on õige mitu parki

Järgmine paik - Deauville. Kuurortlinn Normandias. See tähendab merd ja liiva ja ilusat ilma ja palju puhkusemeeleolus lõdvestunud inimesi. Lisaks sellele on seal kalaturg saja merest püütud imeelukaga. Seda kõike me ka nägime. Muidu oli tore ja mittepealetükkiv linnake, kuhu lösupuhkuseks võiks ju tõesti minna. Aga mis vaatamisväärsusi seal olla võiks, ma küll ei tea. Ja sel juhul lähen ma parema meelega Haapsallu. Samas oli selles linnas mingi prantslaslikult mõnus aura. Võiks ju sisse põigata kui sinna kanti sattuma peaks. Nunnu linnake Atlandi ääres.

Deauvillest sõitsime edasi nn siidripealinna Beuvron en Auge'i. Vot see oli küll mõttetu koht! Lihtsalt üks küla keset eimiskit. Ja siidrit tehakse igal pool, mitte ainult selles külas, mis nägi välja liiga ninnunännu selleks, et lihtsalt üks külake olla. Tundus liiga ilus. nagu ei elakski seal kedagi peale maniakaalsete aednike. Olen ma liiga küüniline? Võibolla. Grupi vanematele daamidele meeldis see külake väga, sain ma aru. Aga minul polnud seal midagi näha - ainult erkroosad lilled pottides kogu ümbrust enese värvidesse uputamas ja klaasike siidrit. See siider oli päris huvitav - esimese lonksu järel tundus mulle, et ma jõin käärima läinud kodust õunamahla. iseenesest olen ma aga ma joonud palju hullemaid jooke. ma ei tea- sinna ma enam ei läheks. On paremaid kohti. Aga kuna ta nagu tee peale jäi - miks siis mitte?

Siis peale pikka aga ilusat sõitu künklikel teedel, jõudsime järjekordsesse hotelli. Sõime õhtust, jõime veini. Ja ilma suuremate seiklusteta läksime magama. Hommikul jätkasime turismiga.

Kui te nüüd arvate, et ma aina vingun ja miski mulle ei meeldi, siis nüüd tõestan, et tegelikult meeldis ikka küll. Sest nüüd jõuame selle minu kõige lemmikuima objektini. Selleni, mis oli tõesti erakordne ja ilmeline. Ja see ime on Mont Saint-Michel. Päratusuur klooster kõrge mäe otsas. Kusjuures mägi ise on saare peal, mis algselt oli maismaaga ühenduses ainult mõõnade aegu. Ideaalne eraldatus! Noh vähemalt vanasti, mil turiste asendasid palverändurid, kel mugavate busside asemel olid heal juhul eeslid või muulad :) Aga St- Michel oli tõesti vapustav. Vaated, arhitektuur, keskaegne vaimsus ja kujutlusvõime, mis kohe tööle hakkas. Minule meenus seal turnides nii mõnigi kord Eco "Roosi nimi". Aga mängin leekgootikat ja romaani stiilis lagesid ja imekaunist ristikäiku, mis kõrgus vaat, et kuristiku kohal. Tõeline elamus! Raske on seda sõnadesse panna. Minu jaoks aga võimsaim vaatamisväärsus!

Kuna Saint- Michel neelas kogu minu imetluse, jäi mulje Chenonceau lossist selle võrra lahjemaks. Olin juba väsinud ja muljetesse uppunud. Jälle üks loss, mis siis? Aga tegelikult tagantjärgi mõeldes, oli tegemist vägagi ilusa ehitisega, millel veel põnevam ajalugugi. Lihtsalt Normandiast tagasi Kesk-Prantsusmaale (Loire'i jõe orgu) sõitmine kulutas liiga palju energiat. Ega ma ei salgagi, et ma nõrk olen :D Noh, kappasin selles Chenonceau's veidi ringi ja saigi küllalt. Nüüd on kahju, et jõudu nii väheks jäi. Tõesti ilus loss! Eriti meeldis mulle see, et ta oli justkui vee kohale ehitatud. mmmm...järgmine kord?



Peale lossi külastamist tegelesime veidi lõbusama tegevusega: veel üks veinidegustatsioon. Seekord saime proovida selliseid veine, mida Eestis miskipärast ei müüda. Kohalikke Loire'i oru veine siis. Veinid olid toredad kuigi ega ma neil erilist vahet ka seekord ei teinud. Siiski oli see veinidegustasioon meeldivam, sest seekord polnud veinikallajaks mitte mingi habemikust vanamees (kes iseenesest oli küll põnev), vaid kena noormees Mathieu. Jaaaa! Silm lausa puhkas ja murdosa sekundi jooksul mõtlesin sellest, kuidas seda Mathieu'd küll ära võrgutada saaks:D Aga nagu selgus olid tal juba naine ja lapsed ja nii purju ma nüüd paarist klaasist veinist ka ei jäänud, et peresid lõhkuma hakata.

Peale veinidegustatsiooni lõbusas tujus ja kahe pudeliga kotis, sõitsime hotelli. Viimasesse. Aga sellegipoolest ei veetnud me oma aega numbritubades. Läksime hoopis linna peale Prantsusmaast viimast võtma. Olime Blois linnas, kas siin on tore loss. Sõime kõige kallima aga kahjuks mitte kõige õhtusöögi ja jalutasime niisama ringi. Jälle kena linnake, ei ole midagi öelda. Siiski - minu süda jäi St- Michelli.



Ja siis jälle hommik, jälle bussi. Pissi- ja võileivapeatused, ei muud. Vahetult enne lennujaama veel Mulhouse'i linn, kus on üllatavalt ilus katedraal. Aga piirkond ise on juba segu saksa ja prantsuse kultuurist. Nii et katedraaliesine plats oli rohkem saksamaa kui prantsusmaa, lehvivast lipust hoolimata. Oli tore, aga viimaks lennuki peale saada oli ka väga tore, sest reis oli pikk ja ilusatest mälestustest hoolimata natuke ikkagi liiga kurnav. Nii me siis jõudimegi Euroairpordist Tallinna lennujaama. Käisime Ülemistest toitu ostmas ja läksime koju eestimaa eluga kohanema.

Ja lõppsõna? Vahepeal tüütas kohutavalt ära aga üldjoontes oli tegemist ikka vapustavalt toreda reisiga. Viimati käisin ma rühmaga reisimas 20. sajandil. Siis olin ma veel päris väike. Aga kartustest hoolimata polegi rühmaga reisimine nii hirmus kui ma ette kujutasin. Paljuski on niimoodi hõlpsam reisida, sest keegi juhtoinas hoolitseb piletite eest ja näitab teed, võibolla isegi räägib mida vaadata. teisalt meeldib mulle olla ikka oma aja peremees ja uimerdada täpselt nii kaua kui soovi on. Nüüd ma siis tean, kuhu tasub Prantsusmaal teine kord minna. Ja nüüd tahan ma sinna minna - omapäi- seda enam.

reisimuljed 3, Pariis

Üks asi, mis mulle suurlinnade juures meeldib on see, et seal on koos tuhat liiki sulelisi ja karvaseid. Ehitised ehitisteks ja kunst kunstiks - muidugi väga tore ja nauditav - aga suures linnas keskendun ma eelkõige inimeste vaatlemisele, sest suures linnas on palju inimesi, keda vaadata. Ma arvan, et suurlinnas tuleks endale alati veidi aega võtta, kui raha on, siis kohvikusse akna alla istuda, kui pole, siis näiteks parki minna ja jälgida neid inimmasse, kes mööduvad. Juba Berliinis nägin üksjagu põnevaid tüüpe. Pariisist sain oma tüüpide kollektsiooni veel põnevaid isikuid. Kaks täisaafriklast, kes kõndisid ja riietusid nagu kuningannad. need kaks parajalt paksu naist, kel seljas lillelised aafrikapärased kleidid ja turbanid, õõtsusid mõnusa väärikusega kuskil Popidou keskuse juures. Sealsamas nägin ka üht mees hiigelsuure koeraga. Vägev kontrast, sest siiamaani olin näinud vaid väikeseid nähvitsaid. Montmantre'il nägin agressiivseid, lausa kurje kunstnikke, kes võitlesid turistide pärast. Erkordsete elamuste hulka kuulus ka giid, kes oli küll eestlane, aga 18 aastaga, mis ta Pariisis elanud oli, muutunud tõeliselt sädelevaks persooniks, kes totrate (aga naermaajavate) naljadega otsekohe grupi vanaprouade soosingu võitis. Ülejäänud reisi jooksul tiirlesid vanaldased groupie'd pidevalt oma iidoli ümber :) Mina vaatlesin seda omapärast persoooni ohutust kaugusest. Samas ei saa kohe kuidagi märkimata jätta, et ilma seesuguse giidita oleks meie reis palju hallim ja tüütum olnud.

Kahjuks olen ma häbelik ja minu käsi ja silm keelduvad inimesi avalikult ja otsekoheselt pildistamast. Meest koeraga pildistasin salaja. Nii jääbki see rikkalik ja kirju inimseltskond teie endi avastada (: Seda saab, muide, väga edukalt ka näiteks Tallinnas harrastada.

Muidugi on linna tõeliseks avastamiseks vaja aega. Meile anti ainult päev. Ilmselgelt on seda vähe. Eriti kui suurem osa sellest päevast tuleb veeta teiste samasuguste turist-veiste karjas. Mina oleksin tahtnud näha tõelisi pariislasi, jalutada bulvaritel, niisama uneleda. Kahjuks karjatati meid lihtsalt ühe turistilõksu juurest teise juurde. Sellele vaatamata mulle linn meeldis ja oma suuremeelsuses olen valmis talle veel ühe võimaluse andma. Tegelikult tahangi juba tagasi! Aga tõepoolest bulvaritele jalutama ja parkidesse uimerdama - seal näikse rohkem värvi olevat. Ei ma ei kurda. Koledaid asju meid vaatama ei viidud. Iseasi on muidugi maitseküsimus: mis on kole ja mis ilus. Sacre Coeur'i kirik on muidugi väga kena küll aga minu jaoks tsipa läila. Oleksin valinud selle asemel hoopiski näiteks Pantheoni külastuse. Aga seda näidati meile ainult bussiaknast. Võibolla ongi hea - nüüd pole mu illusioonid selle hoone koha pealt veel purunenud.

Pariisi Notre Dame oli aga lausa vapustav. Turistihordidest hoolimata! Võibolla meil lihtsalt vedas (ühe õnn, teise õnnetus): kuna kiriku kardinal oli äsja ära surnud, korraldati katedraalis mälestusteenistust. Orel mängis ja see helitaust lisas kirikule palju-palju võimsust juurde. Aga võibolla on lihtsalt üks teatud kunstiajaloo õppejõud ka mind oma keskaja-vaimustusega ära rikkunud? Sellegipoolest tundub mulle 12. sajand (Notre Dame'i ehitustööde algus) siiram ja kaunim kui 19. sajand (Sacre Coeur). Hea meelega ummistaksin nüüd selle sissekande ainult Notre Dame'i piltidega aga ega nad just eriti professionaalsed fotod ju ei ole. Pealegi fotod vitraažidest ja lagedest ja sammastest ja millest kõigest veel, pole pooltki see, mis on oma silmaga seda vaadata. Pealegi tunneb vaadates ka avarust, mida kahemõõtmelise pildi peal lihtsalt kujutada ei saa. Nii, et leppiga ühe hästi prosta ja tüüpilise turistikaga :) Aga siin on vähemalt kogu fassaad näha.

Peale Notre Dame'i tutvusime järgmiste kohustuslike Pariisi vaatamisväärsustega. Enne juhatati meid aga ühte labasesse kuid odavasse söögipaika, sest nagu ennemalt juba vihjatud - enne füüsilised vajadused, siis kultuur. Söömine lõpetatud, jalutasime niisama. Käisime nagu kord ja kohus ka poest prantsuse juustu ostmas. Kiire pilgu heitsime ka Pompidou keskusesse. Mina olin juba selleks ajaks küll juba üsna tülpinud ja mingit soovi kuskile platvormile vaadet nautima minna ma ei soovinud. Pealegi, selleks oli meil ju planeeritud Eiffeli torn. Nii et peale väikeseid lahkhelisid me lihtsalt jalutasime veidi, tellisime imepisikese aga väga hea tassitäie kohvi ning asusime inimesi vaatama.

Turism ei ole puhkus, vaid raske töö. Nii polnud mingisugusest hotelliminekust loomulikult juttugi mitte. Selle asemel tariti meid Triumfikaart vaatama. Oli küll ilus aga oma antiigivaimustuses, hindan ma Orange'i kaart veidi enam. Kasvõi sellepärast, et seal oli märksa vähem rahvast :) Siiski on Pariisi triumfikaar ka igati tore asjandus. Eks tulevikus meenutan pilte vaadates seda kaarekest ka märksa soojemate sõnadega kui praegu. Champs-Elysees meeldis aga jällegi väga. Avanev pilt oli eriti ilus just läbi triumfikaare vaadatuna. Ainuke häda oli selles, et kuna triumfikaar on suur monstrum, siis lähedamalt temas ilusat pilti ei saanud. Ja sellepärast ongi olemas professionaalsed fotograafid, kellel on parem varustus, parem kompositsioonitaju ja rohkem aega. Sellegipoolest ei jäta mina oma tobedat klõpsimist :)


Triumfikaarele järgnes Eiffeli torn. Omal ajal ajutiselt vaid maailmanäituseks püsti pandud torn kavatseti hiljem maha lammutada. Kõiksugused omaaegsed kultuuriinimesed nõudsid selle jäletise maha võtmist. Jäletis jäi aga oma kohale, sest sinna otsa upitati mingi raadiovärgendus. Eiffeli torn on muidugi huvitav, kuid vaatame tõele näkku- on tõesti jube. Võibolla ta sellepärast nii kuulus ongi? Igatahes torn olgu seal pealegi kui tahab ainult sinna otsa ukerdada küll ei tasu. Miljon inimest seisab järjekorras selleks, et maksta üüratu piletiraha, misjärel nad lifti topitakse ja üles küüditatakse. Siis tuleb jälle ilge aeg veisekarjana järgmise lifti juures oodata. Vaade oli ilus küll aga mingit erilist naudingut see ei pakkunud. Aega oli meeletult vähe ja kõik itaallased, britid, jaapanlased ja kes kõik veel elasid seljas. Ja kuna langevarju mul juhuslikult kaasas ei olnud, pidin peale 5-minutilist veendumust, et torn on suht mõttetu, jälle ilmatuma aja allasõitva lifti järjekorras passima. Muu! Moraal: ärge nakatuge massipsühoosi! Kui kõik lähevad, võib üks siiski loobuda ja oma aega hoopis paremini näiteks pargi murul lesides inimesi vaadates veeta.
Õnneks on nüüd see raske kohustus täidetud ja Eiffeli-tornis-käidud nimekirjapunkti taha võib linnukese panna. Muidugi ega ma sellest peletisest ju korralikku pilti ka ei saanud. Ainult mõned mittemidagiütlevad vaated. Üks vaade mulle siiski meeldib: siit on näha, et erinevalt Tallinnast on Pariisis olnud normaalsed linnaplaneerijad. Ilmselt lihtsalt ajalooline õnn....siiski on pilvelõhkujad rahumeelselt oma linnajaos (kus on nende koht) ja ei trügi igale poole (kus neid tegelikult vaja pole).

Pariisi päevale pani punkti õhtune laevasõit mööda Seine'i (jaa, see on nii tüüpturistilik, et mul on lausa häbi :D), mis iseenesest oli mõnus ja lõõgastav, sest vahelduseks ei pidanud trampima või rüselema. Võis lihtsalt oma toolikesel istuda ja aknast välja vaadata. Külma ja tuult mittekartvad inimesed võisid lausa õue minna. Mina seda igatahes tegin ;) Külm tuul värskendas keha ja aju. Vaatepilt oli kaunis aga alateadlikult nautisin ka seda, et peale laevasõitu saab ometi hotelli magama ja nähtut seedima minna. Jah, Pariisile olen nõus andma veel ühe võimaluse (või lausa mitmeid). Ainult võtke see jube torn maha :)

vahepala: trollisõit

Te muidugi ootate kõik reisi järjejutu järgmist osa. Kahjuks ei saa ma kogu aja ka ainult prantsusmaa mälestustes elada. Kogu aeg juhtub midagi ja kui midagi juhtub, siis ma pean ju sellest kirjutama ka. Eksju? (Õige vastus on "jah!")

Täna käisin ma linnas. Lihtsalt läksin linna peale lühikest poodides tuigerdamist läksin musumäle istuma ja inimesi vaatama. Inimesed on lihtsalt nii erakordselt põnevad! Keda ma kõike nägin! Muidugi kõigist ma rääkida ei suuda, sest see võtaks aega mitu päeva. Noh, inimesed läksid mööda, mina vaatasin (muuseas ka Helika, kellega ma natuke ka vestelda sain). Põnevamad inimesed olid aga kojusõidu trollis. Esiteks muidugi üks täiesti lummav mees. Ma ei tea, mis temas oli, aga mina mõtlesin, et ma lähen otsekohe pööraseks. Mina, tuim käkk, ja pööraseks!?! Vaatasin siis häbelikult oma ihalusobjekti, ligi 40-aastast habetunud meest, kes kogu oma stiilsuse juures kandis siiski hästi koledaid, muu riietusega üldse mitte haakuvaid sokke. Vaatasin, kuidas ta vaatas teisi ja jägisin, kuidas ta minust mööda vaatas. kuna jõllitada minu meelest ei sobi, ma muidugi kogu aja teda vaadata ei saanud. Vahepeal pidin ma siis üht teist meest uurima. Tema oli muidugi ka suurepärane eksemplar. Mitte iha tekitav eksemplar aga lihtsalt huvitav pikkade hallide juustega paks mees, kel oli seljas avatud särk ja kelle kõht vaat et üle tooli ääre rippus. Ilmselt oli ta prükkar, aga nii puhast ja korralikku prükkarit ma polegi kunagi näinud. Ja siis kulmineerus tema vaatamine sellega, et kui aknast puhus kerge briis, lehvitas vanamees oma juukseid just nagu šampoonireklaamibeibe. See oli nii kaunis ja naljakas ühtaegu, et minu niigi hea tuju jõudis peaaegu maksimumi ja järgmised kaks-kolm peatusevahet seisin trollis suur muie suul, siiski aeg-ajalt tolle ihaldusväärse mehe poole piieldes. Mp3-mängija osales vandenõus. Suffle küll, aga järgemööda tulid laulud, kus ikka "making love" põhiteemaks oli. Aga hulluks ma sellegipoolest ei läinud. Piinlesin veidi olukorda tegelikult nautides. Siis läks koledate sokkide ja pika patsiga mees maha, aga minusse jäid selles triviaalsest trollisõidust vägagi mõnusad tunded.
Vot kui tore on tarvitada ühistransporti!

Homme sõidan rongiga! Kui ülev meeleolu püsib, leian sealtki kindasti kellegi põneva!

reisimuljed, osa 2

Nõndaks. Nizzas ära käidud, jätkasime esialgu veel Lõuna- Prantsusmaal. Tegelikult käisime me enne Nizzasse jõudmist veel kuulsas Cannes'is ka. Tore linnake, palju rikkurite jahte, kaunis peatänav Croisette, põrgukuumus. Õnneks oli seal rand, mida kõik reisijad agaralt ära kasutasid. Õnnetuseks olid minu bikiinid hotelli jäänud. No ma siis vaatasin niisama, kuidas teised ujuvad ja nautisin vaadet: meri ja mere taga mäed. Cannes'i läheks küll kunagi tagasi. Eriti meeldis mulle see, et hoolimata sellest, et tegemist on rikkurite ühe meelispaigaga, mis peaks siis snoobilik paik olema, jalutati mööda linna vaata et supeltrikoodes ringi. Põhjus on lihtne- Prantsusmaal ei tunta riietuskabiine. Rannas avalikult riiete vahetamine on täiesti tavaline ja kui kellegi pepu ka korraks vilksatab, ei tehta sellest numbrit. Peale ranna olid veel väikesed armsad tänavad ja nagu mainitud, palju võimsaid jahte. Aga meri ja mäed meeldivad mulle enam kui tänavakivid ja metall...

Nüüd peale väikest kõrvalepõiget jõuame ikakgi järgmisesse päeva. See algas väljasõiduga sellisesse paika, nagu Eze, mida nimetatakse parfüümilinnakeseks. Põhjus lihtne- siin tõesti toodetaksegi parfüüme. Meile tehti tehases isegi väikene sellekohane eksursioon. Kuna aga niivõrd palav ja umbne oli, mina eriti kuulata ei viitsinud ja nüüd ma ei teagi, kuidas parfüüme ja seepe valmistatakse. Saime sealt umbest tehasest tulema, elavnesin ma kohe. Juba kaugelt paistis järjekordne küngas, mida vallutada. Rühkisime siis mäest üles- asi oli seda väärt. Jälle üks võrratu vaade! Eestis kaljusid pole ja seda enam tunnen ma, et võimaluse korral tuleks võimalikult paljude kaljude otsa ronida.

Edasi viis bussikene meid Monaco vürstiriiki. Te ju kõik teate, et Monaco on omaette riigike, mis siis, et tibatilluke. Jälle ma eeldasin, et saab näha palju glamuuri ja rikkusi. Täpselt nii muidugi oligi. Selleks hetkeks hkaksin juba kergest reisiväsimusest küüniliseks muutuma: jälle üks palee, mis tegelikult on enam-vähem samasugune nagu nad kõik. Ja oligi - luksuslik mööbel, palju kauneid maale, ilusad seinad ja laed. Aga põhimõtteliselt ikkagi sama. Ja muidugi hordide viisi turiste ja liiga vähe aega. Kaks tegurit, mis kõigest naudingu ära võtavad. Samas tagantjärele on mul isegi paleest paremad muljed kui koha peal. Ja paleed ümbritsev park oli tõesti ilus. Samas, tibake küüniliselt mõeldes: kas siis Tallinnas või Võrus parke ei ole? Mitteküüniliselt ja vaimustunult: oooo, kui kaunis oli meri!

Samas Monaco linnaosa Monte Carlo, mis on kuulus F1 ringraja ja kasiino poolest, oleks tõesti võinud vaat et olematagi olla. No mis seal siis oli? Kasiino oli küll ilus ja edev ning kasiino ees sõitvad autod veel edevamad aga mängima me ei läinud ja rikkurid meid ka eriti ei huvita. Läksime jällegi randa :) Pärast jalutasime niisama ja et midagigi kasiinost oleks, tegin vähemalt piltigi.
Siis sõitsime jälle hotelli muljetest välja puhkama.

Järgmine päev oli üks hirmus ja kole pikk bussisõidupäev. Õnneks lasti meid vahepeal ikkagi välja ka. Näiteks Orange'i linnakeses tehti peatus iidse triumfikaare juures. Väidetavalt püstitati see aastal 21. Muidugi oli see jälle üks lühikene paus. Triumfikaart sai vaadata nagu muuseas. Peaasi oli ikka pissil käia, võileiba haugata ja kohvi juua. Muidugi! Ega pissihäda kannatades ei saa kunsti nautida. Siiski hindan ma triumfikaart kõrgemalt kui WC-d. triumfikaart oleksin kauem passinud, linnas pidavat veel üks antiikteater ka olema. kahjuks seda meile ei näidatud. Väga kahju, sest mida vanemad objektid, seda enam nad mulle meeldivad.

Järgmine kord lasti meid välja alles Beaune'i linnas. Kui keegi agar inimene viitsib kaarti vaadata, siis ta näeb, et lõunast olime juba päris keskmaale jõudnud. Beaune'i vaatamisväärsuseks on kõlava nimega keskaegne seek. See on Hotel Dieu, mis juba oma katuse poolest erakordne on. Sees oli ka väga ilus. Natuke isegi liiga ilus. Mina küll ei usu, et keskajal haiged erkvalgete linade vahel lebasid. Liisi silmas pidades üritasin ma mõningatest vanaaegsetest arstiriistadest ka pilti teha. Kahjuks peegeldas klaas vastu ja pildid jäid liiga udused. Eriti huvitav oli riist, mida, kui ma nüüd õigest aru sain, nimetati iseendale klistiiri tegemise aparaadiks. Küllaltki jube nägi välja. Arstiriistadest märksa esteetilisemad ja seega nauditavamad olid siiski mitmesugused keskaegsed kunstiteosed.

Päris huvitav oli see, et sinna seeki ehk väga labaselt tõlgituna Jumala hotelli, läksime me nii-öelda kerges vines. Enne seeki me nimelt degusteerisime kohalikke veine. Veinid ei olnud üldse eriti paremad kuigi klassifikatsiooni järgi peeti neid lausa eliitveinideks. Noh, eks minusuguse matsi jaoks jääb vein lihtsalt veiniks. Mina kõige odavamal ja kõige kallimal veinil erilist vahet ei märganud. Vein aga mõjus küll. Eestlased hakkasid sumisema ja vestlema ja seeki minnes ei saanud keegi päris täpselt aru kus ja millal uuesti kokku tuleb saada. Õnneks oli tegemist väikese linnaga ja kõik eestlased koguti suurema vaevata jälle bussi. Siis sõitsime sada aastat kuni lõpuks jõudsime hilisõhtul Pariisi.

Ja järjejutt jätkubki järgmine kord Pariisiga :)

reisimuljed

Nii! Nagu lubatud, üritan nüüd veidi muljetada. Hirmus keeruline on küll, sest näha oli nii mõndagi ja isegi parimaid pilte on mul praegu võimatu välja valida. Põhiliselt oskan väljendada oma emotsioone, mis mul praegu peale reisi lõppu on. Selleks, et aga kõikidest paikadest rääkida, tuleb mul kõigepealt reisiplaanist välja uurida, kus me siis üldse ära käisime.

Emotsioonid on muidugi ülevad. Reisil olles sai kõrini ja ootasin koju pääsemist, sest kaua sa ikka suudad üksteise järel järjekordsest ilusast paigast vaimustada? Nüüd on aga tüdimus läbi ja varsti tuleb lausa igatsus - saaks ometi tagasi. Loomulikut igatsen ma samamoodi teisigi paiku, kus ma käinud olen (eriti Iirimaad), aga Prantsusmaa- igatsus on värskeim ja seega tugevaim. Kohe meenub muidugi Ristikivi vastav luuletus :)

Reisi alustasime Nice'ist ehk Nizzast, mis on kaunis kuurortlinn Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres. Siin on soe soolane merevesi, palju turiste, palmipuud, kitsaste käänuliste tänavatega vanalinn. me käisime Nizzas jalutamas, aga elasime hoopis kõrvallinnas Saint-Laurent-du-Varis. Just siin saime esimese gurmaanliku elamuse. Tellisime lihtsalt majaveini ja lasanjet-pastat, aga maitse oli taevalik ja portsjon hiiglaslik. See esimene elamus maitsemeeltele püsib siiani. Ülejäänud reisi jooksul maitsesime nii mõndagi head, kuid just see esimene õhtusöök oli nii vapustav, et nüüd olen ma toidu ja eriti veini suhtes erakordselt pirtsakaks muutunud. Aga veini olen ma nüüdseks harjunud jooma iga päev :D

Nizza oli muidugi väga tore, aga suurte linnade asemel on mulle alati meeldinud hoopis väiksed linnad. Järgmisel päeval läksime paika, mis mulle väga meeldis - Saint Paul du Vence. Kindluslinn, kunstnike linn. Siin linnas kohvikukeses, mis nüüd hiilgava ajaloo tõttu mainekaks hotelliks on kujunenud, veetsid aega näiteks Matisse ja Leger, siin läksid tülli Zelda ja Francis Scott Fitzgerald. Mitte, et prominentide seltskonnaelu mulle nii väga huvitav oleks, aga "lihtne" ajalugu küll. On ju põnev kujutleda, kuidas just siin noor tunnustamata Matisse lõunasöögi eest oma maaliga maksis.

Varajane aeg ja vähe turiste. Alles hiljem mõistsin ma tõeliselt kui kõvasti meil vedas. Kindluslinn tähendab sageli mägist linna. Nii oligi, et bussi pealt maha tulles tuli kohe alstada mäest üles rükhimist. Asi oli aga seda igati väärt. Vaated olid võrratud ja kitsad tänavakesed samuti. Taimed olid erakordselt lopsakad ja kõik ümberringi nii mõnusalt lõunamaine. Sinna tahaks tagasi. Et saaks rahulikult uidata mööda käänulisi tänaviad ja oma mõtteid mõtiskleda.

Seejärel käisime veel kahes väikelinnas: Biot'is ja Vallauris's. Esimene on nn klaasilinn, teine keraamikalinn. Mõlemad jälle sellised toredad paigad, kus lihtsalt jalutada või puu alla jahedust nautides tõelist koorest jäätist limpsida. Seda me just Biot'is tegimegi. Aga Vallauris's käisime muuseumis. Nägin oma silmaga armsat Chagalli ja Picasso poolt loodud altari seinamaali "Sõda ja rahu" Picasso mulle eriti ei meeldi, aga see altarisse loodud teos võttis pahviks. Ei ma ei liialda :) Tõesti mõjus! ja siis loomulikult tuli poseerida veel koos Picasso skulptuuri "Mees kitsega". Muidu ma ei oleks ju turist, kui pidevalt ühe või teise objekti juures ei poseeriks.

Väikelinnad vaadatud, läksime Nizzasse. Seltskond oli väsinud
ja kõik tahtsid hotelli puhkama minna.
Aga Nizza kiituseks tuleb öelda, et peale lühikest jalutuskäiku mõtlesd nii mõnedki ümber ja nii saime Nizzat kauem nautida. Nalja sai ka, sest sattusime kokku asiaatidest rootslaste ja maniakaalse restoranipidajaga, kes kuuldes, et me kavatseme ainult veini juua (mitte õhtustada), küüditas meid me ilusast lauast täitsa köögi kõrvale ja võttis ära ka valged paberkatted. Noh, ega meil seal köögi kõrvalgi viga polnud. istusime ikkagi tänaval ja õhtu oli väga ilus. Siis jalutasimpuhkama.e imekaunis lõunamaa öös bussini ja sõitsime hotelli. Nii see esimene tõeline reisipäev mööduski. Järgmistest järgmine kord.

Tagasi!

Tere.

Nädalane Prantsusmaa reis saigi otsa. Astusime eile Baselis lennukile ja õige pea Tallinnas lennukist maha. Eesti näib samasugune nagu nädal tagasi ainult, et te, sindrid, olete siin hirmsasti kütma hakanud! Nii pea kui mina ära läksin, hakkasite siin suveilmasid valmistama. isegi prantsusmaal polnud nii palav kui siin. hea ka, sest ega üks normaalne inimene, kelle reis tähendab meeletus koguses jalutamist, künkaid pidi üles alla ronimist, kultuuri ahmimist jms, ei saagi väga palavas hakkama.

Muljeid on mul muidugi koormatäis. Pilte veel rohkem. Küll ma varsti ka mingi reisiraporti kirjutan ja pildid üles panen. Kohe siiski mitte, sest enne tuleb meelde tuletada, kus me siis ära käisime ja mida nägime. Ca 600 pildiga ma teid ka vaevama ei hakka. Oleks hea kui pooltest lahti saaks.

Kirjutage mulle ja helistage mulle ja tehke vähemalt nägu, et te minust veidigi puudust tundsite.
Kingitusi ma teile ei toonud. Ärge pahandage. Lihtsalt polnud midagi peale rämpsu võtta ja milleks teile see. Oleks saatnud teile postkaarte, aga halva ettevalmistuse tõttu ei teadnud aadresse... Loodan, et varsti saame kokku ja pajatame kõigest....

Praegu hakkan eestiga aklimatiseeruma. Ooorevuaaar!

Viimane päev

Viimane päev siin. Imelik on. Eile ma seesugust nukrust ei tundnud. Aga täna ärkasin üles, pakkisin asjad ja...hakkas kuidagi kahju. Minu meeleolu ei teinud muidugi sugugi paremaks see, et eile õhtul lõpetasin "Tõe ja õiguse" viienda osa, mis teatavasti lõppeb Indreku ja Tiina lahkumisega. Ja nüüd lahkun mina ka. Mitte pooltki nii poeetiliselt, kui nemad, aga ikkagi....

Nojah, üks asi saab elus jälle läbi ja eks tulevad uued asjad asemele. Siin oli tore. Vahepeal oli väga igav, väga tahtsin ära, aga loodus on siin ilus ja milline rahu siin valitseb...Mälestustes muutub kõik tegelikkuses magusamaks. Selle kohaga siin ilmselt ka. Samas ma tean, et kui ma siia uuesti satun, siis tähendab see paik mulle palju enamat kui iial varem. Lihtsalt sellepärast, et saan kokku vana tuttavaga. Siin ma olen mõelnud ja olnud. Mina ja see koht oleme mingil määral ühte põimitud. Ma ei tea, kas see on Tammsaare oma "Tõe ja õigusega" või mis täpselt, aga see koht on eriline...

Ega midagi. Kella kuue paiku sõidan väljamäelt alla. Muuseum jääb selja taha. Natuke on kahju ja tegelikult on natuke ka hea meel, sest homme sõidan ma ju Prantsusmaale. Saan tõeliselt puhata... Mis sellesse paika puutub, siis küllap tuleb siin veel üksjagu suveetendusi ja mul on põhjust tagasi tulla. Lihtsalt võibolla veidi teise tundega. Eks näis....

Aga homme Prantsusmaale. Kavatsen teha ligikaudu miljon pilti ja täielikult lõõgastuda. Nädala pärast olen tagasi ja eks ma siis raporteerin taas.... Ilusat reisi mulle!

niisama

Kui kell saab kuus, pannakse muuseum kinni. Ma loivan siis üles, keedan suure koguse makaorone, mida kaunistan majoneesi ja ketšupiga ning alustan ninunännuroosamanna sarja vaatamist. Seitsmes taevas on ainuke sari, mida ma tõesti viitsin vaadata. Tänagi valmistasin endale mehemoodi portsu makarone ja lülitasin teleka sisse. Aga ilusa kristliku pere asemel oli telekas mingi tobe sportlane. Mitte, et mul oleks midagi sportlaste ja spordiülekannete vastu, aga keelata mulle minu ainuke telerõõm on ju lausa õel. Nii ma siis poetasin sügaval hingepõhjas mõned pisarad ja asusin oma meelt parandama makaronidega. Meel paranes küll, aga telekava muudatus tekitas mu hinge nii sügava haava, et söömist pole ma ikka veel lõpetanud. Makaronidele lisandus veel moosisai ja kohe tuleb veel kruusitäis teed ja... oeh varsti pean ma ju otsast alustama. Jälle sööma-jooma. Kui midagi peaks juhtuma ja ma Poirot'd ka ei näe, siis ma ei tea mis veel juhtuda võib... Nii et mõelge, programmidirektorid, millised tagajärjed on teie tegudel. Lihtsad Eesti inimesed kannatavad!

Täna on ilus ilm aga eile oli lausa külm. Õhtul proovisin isegi tuld teha. Panin kaminasse puid ja ajalehti. Ajalehed läksid põlema ja natuke põles ka puit, aga kui paber otsa sai, kustus ka tuli. Nii palju siis minu püromaaniunistustest. Tule-Äpu olen! Loomulikult oli mul oi-oi kui külm magada. proovisin magada Liisi stiilis: pluus, kampsun, tekk. keset ööd hakkas mul ikkagi külm ja ma pidin selga ajama veel ühe kampsuni, lisaks veel püksid. magada ma ikkagi korralikut ei saanud ja täna pean ma maksku mis maksab (s. o. lugematul hulgal tikke ja vanu ajalehti) tule üles saama. let's face it: eesti suvi on tõesti lihtsalt sitt suusailm :D

Samas tähendab kehv magamine põnevaid unesid. Kuna ma keskendusin ikkagi magamisele, olid enamik neist hommikuks läinud, aga omapärane vanalinnas ekslemine on mul meeles. Mingisuguses loengus räägiti ühest linnaväravast, millest mul aimugi polnud. Peale loengut otsustasin ma selle värava üles otsida. Ema teadis, kus see enam-vähem asub. ütles mulle tänava, mida kaudu sinan värava juurde saama pidi. ma ei teadnud seda tänavat. Läksin kelleltki küsima ja lõpuks sain kätte õige suuna. Hoolimata sellest, et minu unenägudes ei vii tänavad kunagi sinna, kuhu nad viima peavad ja sageli ei asugi nad seal kus peaksid. Väravaid ma ei leidnud, aga mingisugused varemed küll... Üleüldiselt oli tore. Unenägudes ei väsita pikad jalutuskäigud ära ka...

Ja Prantsusmaani on aega neli päeva. Tegelikult arvestades õhtust tundi, lausa kolm. C'est comme une rêve! Ce n'est pas possible, mais...je vais vraiment en France! Oh, jah... Paus selleks, et seda mõtet nautida. Päike ja soojus ja glamuur ja eemalolek ja....mmm!

Selle ilusa mõttega ma soovingi lõpetada.....

mõtted elupöördest

Ootan pikkisilmi oma Loomingut ja Vikerkaart aga kumbki pole veel saabunud ja nii ma veedangi siin arvuti taga vahel mõttekalt ja sageli mõttetult oma aega. Mul on tunne, et midagi muud ma praegu lugeda ei suuda (ajalehti juba sirvisin...).

Kui ma näen eriti intensiivseid unesid, siis on pool vahel isegi terve päev ainult nende unenägude päralt ja miski muu mulle eriti mõttetesse ei mahugi. Nii ka täna. Aga sellest, mida ma unes nägin ma teile rääkima ei hakka, sest miski peab jääma siiski ka ainult minule. ja pealegi - niikuinii oli kõik liiga segane ja loogikavaba selleks, et seda sõnadega edasi anda. Mina kannan edasi seda tunnet. Ja see tunne oli nii hea ja mõnus, et ma tahaks kohe uuesti tagasi unedemaailma seda und jätkama minna. ma ei salga, et sellised uned on seotud minu igatsuste ja soovidega. Vahel on keegi nii suuremeelne, et kui ma seda päriselt kogeda ei saa, siis vähemalt unes antakse mulle see võimalus. Või tehakse seda just selleks, et ma sisemise vingumise ja hädaladamise asemel teeksin just seda, mida tarvis, et seda tunnet ka päriselus tunda?

Oeh, ma ei tea, ma ei tea. Igatahes valdab mind selline kummaline tunne, mis ei võimalda mul teha midagi muud kui lihtsalt blogida ja passiivselt vahtida samas kui nii mõnegi asja kordasaatmise pärast oleks vaja ainult imeväikest pingutust. ma ei saa praegu tegutseda. Saan ainult vaadelda ja kirjeldada seda, mis mu hinges toimub. Tegelikult ma nii väga seda kirjeldada ei tahakski. Need tunded ja protsessid näivad olevat veel liiga õrnad, et neid päevavalgusesse tuua. ma ise olen muidugi surmkindel, et kõik on õige aga kahjuks on mul kombeks meelt muuta ja nii ma ei tahakski enne hõiskama hakata kui esimene samm pole tehtud. Ja nii hirmus kui see ka poleks, kahtlen ma isegi oma kindlameelsuses nii palju, et isegi praegu tõelise vaimustuse tipul veidi kõhklen.


Segane jutt? Jah, segane mulle endalegi. Ma ei tea, kust sellised mõttekäigud üleüldse tulevad aga nagu näha nad tulevad. See on mingisugune lummuseseisund, mis ei saa kaua kesta aga mis oma lühiajalisuses on seda ilusam. Naljakas! Sain just teada, et mu töö Vargamäel lõppeb ära (asendatav tädi tuleb tööle tagasi) aga mina tunnen ennast nii kohutavalt hästi. Arvustust, mille ma kirjutasin, tuleb täiendada ja parandada aga mina ei muretse üldse.

ja tegelikult- te võibolla ei usu seda - on kõik kõige kiuste ilus. Niikuinii te ei usu seda, sest maailmas on miljon asja mille pärast muretseda. Aga minul on täna muredevaba päev. Niisiis kõik need küsimused stiilis "aga kuidas sa ära elad?" "aga kust sa raha saad" "aga nii on ju ohtlik ja vastutustundetu" jätke endale. Ma leian maailmast üha rohkem inimesi, kes ei ole sellepärast veel oma vabadust maha müünud, et sellistele küsimustele kindlaid vastuseid anda.
praegu on selline tunne, et viskaks oma senise elu nurka ja teeks midagi täiesti uut. Aga viimane vargamäe-nädal, prantsusmaa jaa kõikide korralike inimeste küsivad pilgud võivad muidugi mu hoo maha võtta. Eks kahe nädala pärast ole näha...

ajaviiteks....

Kuna ma pean tegelikult praegu midagi muud kirjutama, tulin muidugi kohe siia möla ajama ja "soojendust" tegema. Oeh, kolmapäev juba. Esmaspäeval pidin ma Krissu kirja posti panema aga kiri vedeleb siiamaani laua peal suure paksu paberi- ja raamatukuhila all. No mida teha- lihtsalt keegi koletis neelab mu aeg ja mälu. Tundub, et see pool nädalat on kestnud umbkaudu kaks tundi.
Midagi olen ma siiski jõudnud ka ette võtta. Kõige tähtsam on muidugi see, et sain jälle ropult raha kulutada. See-eest on mul nüüd eiteamitmes seelik ja kaks paari uusi kingakesi. Lisaks sellele veel uued kõrvarõngad ja uus suurem fotoka mälukaart. Kõik ikka selleks, et mu reis erakordselt tore välja kukuks. Mälukaart on 1GB. Ma võin end ogaraks pildistada. Ometi on õnn mu õuele saabunud! Eestlaste uus rahvussport on tarbimine. Tundub, et ma olen sel alal juba päris edukaks muutumas.

Esmaspäeval käisin ma isegi kinos. Kuna meil on Evaga tekkinud potteri-vaatamise traditsioon, läksimegi just seda uut, viiendat osa vaatama. Film oli üle ootuste hea. Mina ootasin ikka põhiliselt enam-vähem kerget lastefilmi ja meelelahust aga eest leidsin ma midagi enamat. Samas hakkas mul veidi lastest kahjugi, sest nemad vingusid ja neil oli ilmselt igav. Eriefektidest hoolimata. Need olid aga vägevad. Kinos meeldibki mulle vaadata muinasjutte ja plahvatusi, sest kinos on neil tõesti mõju, samas kui emotsioonidel ja dialoogil põhinevaid filme ongi mõnusam vaadata kuskil diivanil lösutades.

Teisipäeval sain ma veidi ujuda. Tegelikult ei olnud see ujumine, vaid suure tahtejõuga külma vette plärtsatamine aga mõnus sellegipoolest. Eksootika ja uudishimu rahuldamise nimel käisime Tallinna uusimas ametlikus rannas Pikakaril. Romantiline ja tühi ja tundus, et puhas. Kastsime end vette ja ronisime külmast veest õnnelikena välja. Siis nägime, kuidas rannavalve poisid punase lipu kollase vastu vahetasid :)

Kolmapäeval käisin jälle turiste sõidutamas ja jalutamas. Seekord hirmsas vihmas. Virisejaid õnneks ei olnud ja üks paar ütles isegi, et vihm neile meeldib, sest nende kodus seda pole. Mulle ka vihm meeldib, eriti suvine soe padukas. Aga rattaga mulle vihmas niiväga küll sõita ei meeldi. Seda enam, et riided pärast märjad ja porised on.
Õhtul läksime Britaga Piretit vaatama. Jõime veini ja rääkisime nii tarka kui ka lolli juttu. Tore oli :)

No näed siis Krissu, mul tõesti pole olnud aega seda kirja posti panna :D Ma enam ei anna lubadusi ka, sest siis pean jälle vabandama hakkama. Aga kuidas vabandada välja üks kanaaju?
Ma peaks nüüd seda teist asja kirjutama aga mulle tundub, et õige pea jätan selle katki ja tulen jälle netti aega viitma....

Nupsikud

Kelgin oma nunnu vennatütre Annaga (paremal), kes kohevarsti aastaseks saab. Siin on ta "vangis" koos oma tulevase peikaga :D

Argipäevaimed (mis sest, et täna on pühapäev)

Maailm on praegu ilus. Ma istun nagu iga hommik arvuti ees ja vaatan, et ma ikka oma internetiannuse kätte saaksin. Ei ole juhtunud midagi erilist või vapustavat. Lihtsalt...

Maailm on kogu aeg ilus aga vahel läheb see meelest ära. Maailm muutub tavaliseks ja iseenesestmõisttavaks. Õnneks tuleb mulle vahetevahel see ime meelde. Ja sellega koos meenub üks ülivähestest tsitaatidest, mida ma tean ja meeles pean:

There are two ways to live: you can live as if
nothing is a miracle; you can live as if everything is a miracle.

Albert Einstein

Albert ei olnud ju ometi mingi loll mees. Millegipärast ma arvan, et tema valis variandi nr 2: kõik on ime. Või siis mulle lihtslt meeldiks, et mul oleks sellise suurkujuga sama arvamus? Ei tea.

Igatahes on praegu suvi, ilm on haruldaselt ilus ja mul on ideaalne-imeline hommik kuigi ta ei erine eelnevates hommikutest kuigi palju. Väiselt mitte. Samas, meeleolu on just õige selleks, et märgata iga nurga taga peituvaid tavalisi imelisi rohukõrsi, lilleõisi, rohutirtse, linde, inimesi....

Hea on hommikuti ärgata nii, et õhtul vaevanud mõtted ja dilemmad on magades kuidagi kadunud või ära lahustunud. Noh, eks nad tulevad jälle aga praegu saan ma nautida vaikust. Mitte seda välist vaikust, mis siinkandis on domineeriv aga just seda sisemist vaikust, kus nõudlikud hääled on veidikeseks vaikinud ja mul on ka tegelikult võimalik kuulata seda välist vaikust millele lisandub pääsukeste sädistamine...

Käisin eile metsas jalutamas. Puudel on vaimsele tervisele tõesti suurepärane mõju :)

135

Kuna mul oli keskmisest veel igavam, sundisin oma aju mõtlema. Õnneks ei olegi ta nende "mõttetute" aastatega väga rooste läinud? Hmmm....Liisil oli ka 135. Ma see seletab nii mõndagi...

Congratulations, Greta!Your IQ score is 135

This number is based on
a scientific formula that compares how many questions you answered correctly on
the Classic IQ Test relative to others. Your Intellectual Type is Visionary
Philosopher. This means you are highly intelligent and have a powerful mix of
skills and insight that can be applied in a variety of different ways. Like
Plato, your exceptional math and verbal skills make you very adept at explaining
things to others — and at anticipating and predicting patterns. And that's just
some of what we know about you from your IQ results.

nüüd hakkan mina blogimaie

Alguses trükkisin ma vastavasse lahtrisse www.blogger.com, logisin end sisse ja olin vaimselt valmistunud mingisuguse loba kirjutamiseks. Siis läks mul aga kõht vaatamata eelnevalt söödud võileibadele ikkagi tühjaks ja ma pidin trükkimise katkestama. Siis tuli Liis msn-i ja siis ma pidin gmaili vaatama ja siis tuli veel igasugu tegelasi vestlema ja ma pidin jälle blogimise pooleli jätma. Siis tahtsin ma pissile ja samal ajal teed ka juu ning blogimine oli jälle takistatud.

Nüüd sain ma hädast lahti, kõht on täis, teetass nina ees ja oranžid ribad ekraani allääres on vilkumas.

Nüüd hakkan mina blogimaie

oma elust pajatamaie

alleaa alleaa

No ja mida ma siis pajatan? Et mis vahepeal juhtus? No põhiliselt olen ma siin muuseumis ikka istunud ja pääsukeste lendu vaadanud ja raamatut lugenud. Vahepeal ka veidi pinke tassinud ja prahti riisunud. Esmaspäeval käisin iirlastega rabas. Ja ma jätsin endast vist piisavalt "taimetarga" mulje ka. Õppisin mõningad inglisekeelsed taimenimed pähe ja siis seletasin, et näete whortleberry, näete crowberry, näete bog rosemary. Ja ainult päev varem sain ma ise teada, millised need taimed, ükstapuha kas inglise keeles või eesti keeles, tegelikult välja näevad. Aga inimesed äkki isegi jäid uskuma, et ma ka midagi taipan taimedest. Niisiis: mu giidiego on jälle paisunud. jahvata veskikene :)

Tegelikult sain ma üle pika Tallinnas giidi mängides paarilise. Paariline on muidugi küll inglise filoloog aga tema keeleoskus....Fantastiline! Niisiis: natuke mu giidiego kahanes. Sellegipoolest oli tore: sõitsime ratastega rocca al mares ja keegi ei läinud kaduma. Kõik inimesed olid vapustavalt intelligentsed, korrektsed, hea väljanägemisega, viisakad jne jne. Ainult, et.... viimne kui üks nende seas oli mees ja mitte ükski nende meeste seast ei tundnud huvi naiste vastu. Ja siis oli meil, neidudel, kurb meel, et sellised kenad ja intelligentsed mehed "võrgutamiskindlad" on. Paljad töömehed see-eest meeldisid neile sama palju kui mullegi. Asi seegi!

Eile käisin ma veel teatris ka. Laulasmaa ja Kivirähki "Uljas neitsi" Kõigil olid piletid välja arvastud minul, sest algselt pidin ma sel ajal Antoniga olema. Siiski vaatamata meeletule massile ja õnnestus mul siiski etendust näha. Mitmed inimesed saadeti tagasi aga minu kaval psühholoog-ema kasutas emotsionaalset veenmist ja mina, kes ma oleksin tegelikult võinud vabalt ka lihtsalt merekaldal unistada, sain siiski mustale kilekotile istuma ja kaasa elama.

Näitlejad olid muidugi võrratud. Ita Ever sai muidugi aplausi osaliseks selle juba selle eest, et ta on Ita Ever. Näitlejad olidki suurepärased. Kostüümid ja keskond ka. Ja muidugi kivirähkilik vaimukas tekst. Muidu oli asi siiski veidi lahja. Suveavastusele anname andeks, sest enamik inimesi tahabki lihtsalt veidi tsirkust aga sellest teemast oleks mu meelest saanud enamat välja pigistada. Vaadata tasub aga hinge ei lähe...

Aga ikkagi- miks päriselt tsirkust ei saa? Tuleks mõni seebine lugu vihavaenust või armastuse lugu või...noh, mõrvalugu ma tegelikult ei tahaks. Praegu on seikulsele kõige lähedamal see, et a) ma saan puukentsefaliidi või b) ma eksin metsas ära. seni olen ma mõlema vastu meetmeid rakendanud, sest ma loodan ikkagi love story peale...Aga kui midagi muud peale puukentsefaliidi tõesti üle ei jää.....

Ma peaneks siia veel ühe või paar rabapilti aga see muutuks vist liiga üksluiseks? Seal käimine muide ei ole end veel ammendanud. Täna otsisime Brita ja tema ema-tädiga murakaid. Ei leidnud. See-eest sain mitu suutäit maitsvaid mustikaid. Mmmmmm!

Noh, järgmised pildid tulevad siis ehk peale Prantsuse reisi. otsin endale kohe tickeri ka... 5. august on nii lähedal.....

armunud kärbes

Hommikud ja õhtud veedan ma koos ühe kärbsega. Praegugi tiirutab ta siin ringi kuigi meelsamini puhkaks ta minu varbal, käsivarrel või põsel. Kogu oma aja veedab too kärbes minu läheduses ja mulle hakkab tunduma, et siin on armastuse kuri käsi mängus. Aga kas tõesti olen ma suutnud panna ühe väikese kärbse endasse armuma ja kui jah, siis kuidas? levib minust ehk mingisugust vastupandamatut roiskumislõhna? Või meelitavad kärbsekest minu ärakraabitud sääsepunnid?

Mis iganes see ka poleks - minu kärbes mind ei jäta. Olen ta oma armuvõrku püüdnud. meelsasti laseksin ma ta küll akna kaudu jälle vabadusse aga küllap te teate isegi kui keeruline kärbest kinni püüda (välja arvatud kevadel). Nii siis ongi, et kaks hommikut järgemööda olen ärganud kellegi armunud sumina peale. Kui see ei aita, siis istutakse mulle põsele ja see garanteerib edu. Muidugi sirutan ma otsekohe käe ja ajan selle tegelase ära kuid tegelane on väga visa ja peale paari tiiru õhus on ta tagasi. ikka summmmmsummsummmsummm ja kõdi-kõdi.
Praegu istub kärbes monitori peal. Puhkab. Et järgmine hommik jälle uue hooga peale hakata. Ikka summmmmmsummmmmsummmm ja kõdi-kõdi.

Hetkeks püüdsin oma võimsate armumagnetitega siia enda juurde tuppa ka ühe pääsukesepoisi. Aga tema võttis mõistuse pähe ja püüdis siiski kiiresti toast ära saada. Aitasin ta aknast välja. Ta lendas kiiresti tamme otsa ja ausalt öeldes ei vaadanud ta isegi tagasi mitte. Kahju! Pääsu meeldis mulle rohkem see tüütu kärbes.
Aga... isegi solvamine ei aita, ta ei lähe ära. Ja oh õudu! Nüüd on siin juba kaks kärbest....

17 M

Rabalaugas

niisama

Krissu palus mul (veel) midagi siia bloogi kirjutada. No ma siis kirjutan ka, grafomaan nagu ma olen. Ma ei tea küll millest aga eks kirjutamise käigus selgub.

Täna on ilus ilm. Pääsukesed sädistavad ja inimesi käib siin selle võrra muidugi rohkem ka. Aga ikkagi on siin vaikne ja rahulik ja kui seda va internetti poleks, siis saaksin ma sel suvel ometi oma üüratust lugemisnimekirjast palju nimesid maha tõmmata. Kahjuks on siin siiski internett ka. Korraga kahjuks ja õnneks, sest ilma mingisuguste ka täiesti mõttetute vestlusteta
MSN-s läheksin ma võibolla täitsa hulluks. Õnneks on Krissu suurema osa ajast saadaval ja see on tõesti suur lohutus.

Siiski püüan ma arvutitest eemal olla ja aega suvisemalt sisustada. Sest ka pikk siseruumides passimine võib mind hulluks muuta. Nii ma käingi jalutamas. Eile sadas vihma ja kõik oli märg aga ikkagi toppisin oma nina ja muud liikmed rappa. Sealt ka see eelmise postituse pilt. Täna lähen jälle ja ehk õnnestub mul täna isegi laukasse ujuma saada? Vähemalt plaan on ju ilus :P

Eile ei teinud ma suurt midagi. Vähemalt mitte midagi peale selle lühikese jalutuskäigu. Eile nimelt sadas vihma ja nii ma siis passisingi suurema osa päevast seda kuidas taevast vihma alla sadas. Öö oli mul see-eest teguderohke. Kõigepealt lahendasin ma Poirot' eeskujul mõrvajuhtumi. Siis toimetasin niisama, siis arutasinme Liisiga seda, kuidas higipulka ikka kubemesse määrida ei tasu, sest see on nahale kahjulik.

Vahetult enne ärkamist juhtus aga midagi kummalist. Poolunes kuulsin justkui seda, kuidas põrand krigises ja keegi minu poole kõndis. Siis tundsin seda, et keegi oleks justkui voodile istunud. Aga mis toimus, seda ma ei mõistnud, sest ma ei suutnud liigutada mitte millimeetritki oma kehast. Isegi silmalaud ei kuulanud sõna. Kas see ongi see kurikuulus luupainaja, millest räägitakse? Imelik, mingit hirmu ma küll ei tundnud....Ainult et küsimus sellest et misasi siis tegelikult toimus kummitab praeguseni. Unes või ilmsi? Tont või inimene? Või lihtsalt fantaasia?
Süüdistan Liisi, kes eile õhtul küsis, kas Anton altkorruslet mul külas ei käigi. Ütlesin, et ei. Aga mine tea, äkki otsustas üle vaadata?

Käisin jalutamas

Tüüpiline rabapilt? No ja siis? Kindlasti teen ma neid veel hulgi.

Loodus (ja sh raba) ju peaaegu ukse all :)

kaine ja närviline

Kui Greta Liisiga ja tema tuttavatega Õllekale jõudis, olid kaduma läinud turistid juba ammu laevaga merel. Õlleka väravate juurde jõudes olid ka närvid juba lõdvenenud aga te võite ette kujutada kui hirmus on olukord kus mõned inimesed lihtsalt justnagu maa alla vajuvad. Küll otsitakse neid auto ja rattaga, küll tuvakaameraga aga välja ilmuvad nad täiesti ootamatus kohas täiesti ootamatus meeleolus: sadamasse saabuvad neli rahulikku inimest, kelle olekus pole paanikast jälgegi. Müstiline oli muidugi see, kuidas kaotatakse silmist suur rühm inimesi, kes pole kaugemal kui 100m aga sadamasse jõutakse ilusti ilma eksimata.
kes on süüdi või mis tegelikult juhtus, ei saa vist ma kunagi teada aga loo moraal on järgmine: kui sa arvad et kõik on lihtne ja loogiline, siis ikka ei ole küll. Äpardusteks on alati ruumi. Olen siiski maha rahunenud ja lisanud giidide folkloori järjekordse huvitava loo.

Aga seda, et ma Õllesummerile lähen, poleks ma küll kunagi uskunud. Õllesummer on ju pööblile aga mina kaldun snoobide poole. Kohale ma siiski läksin, sest mingi huvi ju ikkagi oli. Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Eelistan ilusaid inimesi (eriti noormehi) aga ka huvitavad inimesed on väga põnevad. kahjuks olid õllesummeril valdavalt igavad koledad inimesed, kes püüdsid end põnevaks teha erinevaid kostüüme kandes. Aga seegi muutus tüüpiliseks, sest õhtu jooksul nägin vist kümmetkonda klouniparukaga meest.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma pole üldse joonud ja see, et alko peaks inimesed ilusaks tegema. Siis ma mõtlesingi oma pinnapealseid mõtteid sellest, kuidas kõik inimesed üksteist ilmselt hästi "kenadeks" peavad, sest kesvamärjuke on peas. Aga mina ja Liis olime kained ja seega oli meil üsna igav.

Nalja sai muidugi ka. Nägime nahkšortsides ja sädelevates platvormides Jörbergi, tantsisime Anne Veski laulude saatel Elmari telgis, nägime et Blacky on emo ja saime teada, et meie soliidne ja korralik....[tsenseeritud :D] Infot kui palju.

Aga tegelikult hakkas mul ikkagi lõbus siis kui me Lauluväljakult ära tulime ja mere ääres istudes oma tavapärast lolli pläma rääkima hakkasime. Siis ootasime Liisi sõbrannat ja tema padupurjus meest ja ma avastasin, et kaine ja unisena kaob minu paljukiidetud kannatus ja kui ma oleks veel natuke ootama pidanud, siis võibolla oleksin ma kellelgi pea otsast hammustanud. Õnneks jõudsime taaruva purjus mehe kiuste ka viimasele bussile ja ma ei pidanudki kedagi lõhki rebima.

Siis käisin tööl, siis magasin, siis käisin tööl, siis magasin. Magasin kogu aeg. Päeval ja ööl. Vahepeal ärkasin üles, käisin pissil või joomas, siis magasin, ärkasin ja arvasin, et on hommik, aga eksisin. Nüüd olen ma siiski vist oma unepuuduse tasa teinud ja õhtust-hommikuni uinakuid tegema ei pea.

Olen Vargamäel. Pääsukesed sädistavad ja tasapisi läheb hämaraks