esmaspäev, oktoober 30, 2006

kestaajamine

Pimedus on midagi muud kui valgus. Mitte halb, mitte hea. Lihtsalt teistsugune. Aga muutused on ikkagi veidi hirmutavad sest mulle tundub, et alateadlikult me kõik soovime mingisugust stabiilsust, või kontrolli asjade üle.
Aastaaegade vaheldumine on väljaspool inimvõimeid. paratamatus, millega tuleb leppida. Kuigi võib kuulda virinat koledate sügiste pimedate ja külmade päevade arvel, on ikkagi hea et aastajad vahelduvad. Muutus on ju vajalik? kasvõi selleks, et elu igavaks ei muutuks?
Ilmade muutumine, on paraku ka meeleolu muutumine. Ei tea kui paljudel, aga vähemalt minul tähendab see siiski mõningast depressiooni. Kõik lihtsalt muutub. Väljaspool ja sees ka.

Ma vahetan jälle mao kombel kesta. Iga uus kest sarnaneb vanale, aga on kuidagi tihkem. Tihkem kogemuste ja maailmavaate poolest. Absoluutset tõde pole olemas, selge see, aga iga kestaajamisega tundub jälle, et miski on natuke teistmoodi. Vanadest arvamustest tuleb loobuda, sest uued tunduvad tõesemad. Võibolla polegi need uued arvamused, võibolla on nad tükk aega aju taganurgas kasvanud, nüüd esile tunginud.

Raske on kirjeldada protsessi ise protsessi keskel olles. Samas on protsess sama pikk kui inimelu. Ma vist ei saa surnuna kirjutada. Pean leppima ebatäiuslike märkmetega. Üks lühikeelu(periood) on jälle möödas, alanud on uus. Nii värske, et raske seletada. Ma loodan, et saan sellest sotti....
Märksõnadeks on dualism ja moraal. Nende ületamine ja vabaduse leidmine....pikk tee :D

1 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

minul meeleolu õnneks niiväga ilmast ei sõltu, muidugi juhuslikke kokkulangemisi ikka juhtub, aga üldiselt keset talve pimedal aal olen ma väga rõõmus ja heas tujus, aga suvel näiteks mõnikord olen täielikus mustas augus :S

edu sulle kallis oma soovide saavutamiel :)
Musi!