Omas maailmas

Ma olen jälle mulli kasvanud. Tartus see lihtsalt tuleb nii loomulikult. Jah, vahel on mul cosmo- ja reidipäevad, aga üldiselt siiski pulbitseb kogu aeg midagi, mis tundub nii oluline ja eluline. Mis siis, et võibolla ainult minu enda jaoks. Ikkagi! Pulbitsev on tõesti õige sõna - mõtteid on lihtsalt nii palju, et nad lausa lämmatavad teineteist. Vaevalt jõuan ühe mõttega poole peale kui juba järgmine ründab. Tavaliselt nad ikka vahelduvad märkamatult, sulavad üksteise sisse, mitte ei katke järgmise mõtte tõttu järsult.

Ma ei tea, enda arust ma ei ürita kangesti puiselt intelligentne olla. Kõik mõtted ja mõttekäigud tulevad tõesti nii-öelda õhust, st ilma suure vaevata. paraku samas needsamad mõtted ka kaovad kohe õhku. Proovin ma neid arvamisi ja tähelepanekuid kirja panna, tulebki puisus. Mitte see, mitte see, mida tegelikult mõtlesin....

Tegelikult tahtsin ma tulla kohe uksest sisse astudes kirjutama, aga täna võitsid argitoimetused. Tegin süüa, et ometi kord olla ainult sööja asemel ka toitja(Tavaliselt kokkab Liis, sest ta jõuab varem koju) Mul on tekkinud kerge dilemma mida sellistel puhkudel teha. Inspiratsioon tuleb ikka siis, kui tegelikult on vaja midagi muud teha. Sageli olen korralik ja teengi seda mida peab, kuigi just sel hetkel tahaks mõelda või miskit kirja panna. Võibolla sellepäras ongi muusad veidi solvunud ja hiljem tagantjärele kirjapandu on puine ja pingutatud.

Selline on olukord täna, homme olen ehk igavlemas, ülehomme kurb, neljapäeval eufoorias. Ja nii ongi, et kohe kui olen oma hingeseisu kuidagi kirjeldada püüdnud see muutub ja kogu tekst tuleks tegelikult ümber kirjutada...