vahemärkus (minu blogimise mõte)

Ma olen kaldunud mõtisklustesse, kirjeldasin äsja juba teist postitust järjest enda sisemisi tundeid ja mõtteid.(nüüd kolmandat?) See on kathtlemata individuaalne ja teistele ilmselt küllaltki ebahuvitav. Ma olen sellelegi enne mõelnud. Kuidas siis käituda sellises olukorras kus tahaks väga just sellistel mittemenukatel teemadel kirjutada?

Bloogi tegin ma üleüldse veidi segastel eesmärkidel. Selles oli kindlasti ports edevust ja enesenäitamise soovi, aga need kaks pidid olema mulle kirjutamise motivatsiooniks. Olin enne bloogi tulutult proovinud päevikuid pidada. ei õnnestunud. Bloog aga õnnestub(?) ses tean, et keegi loeb. Millegipärast on mul niimoodi kergem kirjutada, järjepidevust säilitada.

Teisalt on see bloog ikkagi põhiliselt mulle endale. Mälestusteks ja meenutusteks. Mis on juhtunud, mida olen mõelnud. Ometi on see tekstikogum avalik - kõigile lugemiseks. Kusjuures ma pole isegi mitte anonüümne. See tähendab seda, et tahes-tahtmata toimub mingisugune enesetsensuur. Kõigest ma ei räägi ja ma imetlen ikka ja jälle näiteks Liisi julgust kirjutada nii nagu ta tegelikult mõtleb.

Ma ei tea mida sellest nn tsensuurist arvata. Ütelt poolt oleks just inimlik huvi kõikide pisidetailide vastu, aga teisalt ei taha ma, et asi kisuks klatšiks.
Kui ma olen midagi ähmaselt või iroonilselt maininud ja hiljem sellest enam midagi ei mäleta, on mul kahju, aga kõiki pisiasju ei püüagi kinni niikuinii ja sellisel praegusel valival kirjutamisviisil jääb mul endast parem mulje ka :)