vait, kell!

Ma pean midagi lolli või naljakat kirutama. Siis te kommenteerite. Muidu on mul null kommentaari ja ma tunnen end üksikuna. Üksikuna ja hirmul suures laias internetis. Ja minu sõnad on nagu tühja valge seina peal kuskil, kus keegi neid ei näe. Nagu karjuks vaakumisse :(

Nagu ma ütlesin, läks mul masendus üle. Väga hea, sest asjad kippusid juba liialt veidraks. Peale selle, et ma Tartusse tulles oma pangakaardi ja ID-kaardi koju unutasin, suutsin ma ilma mingi põhjuseta esmaspäeval lihtsalt tund aega varem kooli minna. Kõndisin ja vaatasin ringi - kuidagi liiga vähe inimesi oli. Kõndisin edasi, jõudsin raekojani. vaatasin kella. Kell oli üks. Vaatasin kella, siis pikaldaselt jõudis mulle teadvusesse see, et ma olengi kuidagi seletamatutel põhustel tund aega varem linna jõudnud. Mida ette võtta? tegin pisiringi kesklinnas ja nagu peata kana ringi sibades, maandusin lõpuks Wernerisse. Viimase raha eest (pangakaarti ju pole) jõin tassi kohvi ja olin natuke liiga hämmeldud selleks, et end isegi kiruma hakata. Äkki oli saatus mängus?

Saatus muide o n mängu tulnud viimasel ajal. Eks igaüks põhjendab omamoodi seesuguseid asju aga....no kuidas on nii, et absoluutselt kõik viimatised raamatud ja filmid oleks justkui spetsiaalselt mulle muredest lahti saamiseks tehtud? Mõtlen omaette mingit probleemist või küsimusest, teen ajalehe lahti ja sama probleemi kohta on seal artikkel krjutatud. hmmm...
Isegi paljude laulude sõnad on nii paljutähenduslikuks muutunud....
Kummaline on, teinekord tundub, et elul ongi mõte ja keegi juhib mind :D

Aga nalja mul praegu meelde ei tule. terve elu on suur nali. Ses mõttes, et ma elan ju Liisiga koos ja ega teisedki mu ümber vähem koomilised ei ole. Saan naerda ka keset masendust. Suurepärane :)

Eile sain ma Aimariga kokku. Ta läheb varsti Paikusele õppima ja enne lahkumist tahtis veel oma tuttavaid näha. jalutasime ringi ja rääkisime juttu. Alguses oli kohmetu, aga see läks üllatavalt kiiresti mööda. Põnev oli rääkida. Teinekordki. Mälestused eriti meelde ei tulnudki. Tore, et ma vähemalt ühest lummusest oma elus täiesti vaba olen. Veel enam - naljakas, et ma üldse kunagi tema lummuses olin. Tõsi, meil on sarnane filosoofia, on mille üle arutleda aga...
ükskõik kuidas ka ei püüaks, ikkagi kahjurõõm. Mina olen nii ilus ja vaimukas (iroonia muidugi) ja suurepärane, naudin elu. Tema on kole ja hall. hehehehehehehee.

Ma sain Aimarilt kiita ka oma avameelsuse/otsekohesuse üle. jah, ammu enam ei viitsi udutada ja oma tundeid ja seisukohti näitan ma ikka välja. Enamasti jutub siis, et potentsiaalsed mehed ära ehmatavad ja ära kaovad. Nojah...Las siis lähevad. Olen kes olen (õrn olen ikkagi) ja mingit ebakindlat ullikest naisterahvast ma tõesti ei viitsi mängida.
Näitan intensiivselt välja oma tundeid -põgenetakse. Tunnen ükskõikust - meelitatakse ja otsitakse kontakti. Tüütult irooniline.

Lõpuks on nii, et ma peaksin rohkem väljas käima ja endale päris mehe otsima. isegi ema ütles elutargalt, et armu ometi. Siis läheb masendus ka üle. Tõsiasi on aga see, et mingieid baarimehi ma ei taha, internetimehi veel vähem, tänaval vastutulijaid lihtsat vaatan. Ah, olen vaba ja enesega rahul. Tean küll kes nendes õhkamistes ja unistustes süüdi on- va bioloogiline kell. Aga praegu ma teda ei kuula. Vait! :D (Kui praegune meeleseisund ära tüütab, eks siis jälle.)