mis hetkel toimub...

Magasin sisse. Liis pidi minema kooli kella kaheksaks ja tõusis seega juba kell seitse. Ma ju alati ärkan üles kui keegi toimetama hakkab. Teadsin seda ja ei hakanud endale äratust panemagi. Palju mõnusam on loomulikult hommikuste helide peale ärgata.
Tegelikult ma ärkasingi. Tegin silmad lahti, aga panin uuesti kinni. Noh, korraks :) See "korraks" tähendas muidugi kahte tundi. Ärkasin üles - tuba vaikne, Liisi mitte kuskil.
Vaatasin kella, üheksa oli. Pingutades oleksin ma jõudnud ilusti kooli, aga laiskus käskis muidugi venitada. Nüüd ma istungi siin ja naudin hommikut. Kohe peaks hakkama sättima, et jõuda kaheteistkümnesesse loengusse, aga kiusatus siia jääda on ju nii suur....

Vahel on hea üksi olla, omi mõtteid mõelda.

Ma olin eile nii tubli. Istusin neli tundi raamatukogus, lugesin "Piiririigi" läbi, vaatasin natuke ka Sõnarinet, tutvusin K. Ehini luulega, lauale võtsin ka Uku Masingu, aga temani järjekord kahjuks ei jõudnud. Õhtul käisin veel Kirjanike majas ka. Seekord oli päevakangelaseks Jaan Pehk oma uue luuleraamatuga. Neile, kel luulest klassikaline arusaam, raamat vist ei meeldiks. Minu meelest jälle päris vaimukas. Naljameheks olen ma teda küll varemgi pidanud :)
Otsin raamatu, sain isegi autogrammi. Jõin natuke veini, vestlesin Pireti ja Britaga. Nii tore ja kasulik oli. Loodan, et suudan jääda järjepidevaks.

Kuna maailmas, vähemalt minu maailmas kehtib radikaalne tasakaaluseadus, ma täna ei viitsi küll õue minna. Masendav lausa. Saatan minu sees võimutseb. Istun parem siin, teen endale kohvi, vaatan netis ringi (loodetavasti kõrgemal tasemel kui orkut-youtube) ja mingi hetk võtan end kokku, lahendan pr keele üleasandeid, loen Tode "Raadiot", mille eile pooleldi õnne peale Apollost ostsin. Kuus esimest peatükki tundusid huvitavad :)

Mis muusse puutub, siis... Suuremalt jaolt olen ikka äraootaval seisukohal. Minu armas deemon (saaga algus, saaga jätk) pingutab ikka kõigest väest. Mis saab, ei tea. Vähemalt natukenegi on elus põnevust? Vastik asi, aga väga õpetlik. Ja jälle mõtlen ma tagantjärgi sellele kuidas kõhutunnet tuleb usaldada, kuidas inimesi ei tohi usaldada :( Võibolla peale tuhandendat eksimust saab see elu mängureegel ka selgeks?

Liisiga oli meil paar päeva tagasi väikene tõsisem jutuajamine. Pika pinnimise peale rääkis ta veidi sellest, mis teda meie kooselus häirib. Enamasti pisiasjad muidugi, aga kuidas need suutsid mind tasakaalust välja. Ma ei hakanud karjuma, ei ärritunud, võtsin etteheited vastu, neis oli tõde, mida ma niigi juba teadsin. Siiski, ma polnud neid asju endale vist teadvustanud ja...nüüd miski mu sees närib mind. Olen ma muutunud egoistiks? Seda pole ma kunagi soovinud. Praegu aga tunnen end liiga nõrgana, et end kokku võtta ja parandada :(

Minu nn kirjasõbra Lalaaga on ka kahtlased lood. kas see mäng hakkab end ammendama, või alles hakkab põnevaks muutuma? Targad inimesed hoiaksid end tulest kaugemale, aga mina trotsin idiootliku põnevusihaga ohtu, riskides liigagi paljuga. Ma loodan, et mingi selgus tuleb varsti....

Ühte suhtesse sai vähemalt veidi selgust? Hiline msn-vestlus Liisi uneaja arvel, kus küsisin otse mida tema tahab ja miks ta ikka üle paari kuu minuga vestlema tuleb. Mina olen oma liigromantilisusest praegu üle saanud, seega on mu ootused väiksemad, kattuvad tema omadega (või on siiski veidi suuremad?). Saime midagi selgeks, tulevik toob kindlasti segadust juurde. Tõsiasi on aga see, et ükskõik kui suureks jobuks või mühakaks ma teda ka ei peaks, tõmme ei kao. Ometi...see tõdemus saabus ju juba aasta tagasi? Jälle ohtlik mäng ???

Samas, mis mul üle jääb. Head poisid minuga mängida ei taha, hoiavad eemale. Või pole minu minu maitse järgi :D