neljapäeva pärastlõunal

Hmm Mõned päevad on möödunud kirjutamata. Ometi ma alles hiljuti hõiskasin oma grafomaniakaalsuse üle. Ma olen mõelnud mida öelda. Asi ongi selles, et öelda on nii palju ja nagu sellistel puhkudel ikka, on raske valida millest siis rääkida ja kuidas. (Mingisuguse mõtiskluse kirjutasin sinna teise bloogi)

Esiteks olen ma üritanud korralikult osa võtta kirjanduslikust seltsielust. Teisipäev ja kolmapäev möödusid ikka Kirjanike majas. Teisipäeval loeti ja lauldi Viivi Luige luulet. Kolmapäeval arutleti ilu ja koleduse üle eesti kaasaegses luules. Mõneti täiesti vastandliku iseloomuga üritused, aga toredad mõlemad. Kolmapäev meeldis küll rohkem(isegi kuigi mul ajupaus oli), sest hirm-läiladest lauludest sain teisipäeval küll üledoosi.

Eile ma zavoodis ei käinud, küll aga teisipäeval. Pühapäeval ka. Tore oli seal nagu ikka. Eriti jällegi pühapäeval, mil ma täiesti hoogu sattusin ja Dorisega veidi ebamaistel teemadel rääkima hakkasin. Seda kõike, mis öeldud sai, on võimatu taasesitada, aga tore oli nähe, at Doris minuga suures osas nõustub. ka siis kui jõudsin selleni, mis paljude jaoks juba liiga uskumatu tundub.

Muidu on nii, et ma olen ometi endale suutnud ühe sõltuvuse soetada. Kohvijoomine. Kohv pole isegi eriti hea maitsega, aga temas on midagi erilist. Mudugi suudan ma täiesti normaalselt funktsioneerida ka ilma hommikuse tassitäieta, aga kui kohvi ei saa, siis on midagi nagu puudu...
Kohv annab signaali, et nüüd on aeg ärgata. Kusjuures see töötab väga hästi. Väga hästi hoiab ka sessiöödel üleval. Viimane ongi muide ainuke põhjus miks ma seda jooki tarbima hakkasin. Aga nüüd...Õudne. Nüüd on mul sõltuvus(kerge), naudin seda kuni ära tüütab. Siis üritan lahti saada :) Ja musta kohvi ma siiski juua ei suuda(annab sõltuvust veel arendada)

Praegu on kell pool neli, aga väljas on juba nii hämar, et panin laualambi põlema. Lund veel natuke on, aga muidu on väljas märg ja porine. (ja kohati jäine). Ma pole kunagi arvanud, et selle koleda Eesti ilma eest peaks kuhugile kuurortisse põgenema, aga äkki peaks? See lõpetaks ära selle kohutava pugimisrefleksi, mis mul külmade ilmade saabudes ikka tuleb...

varsti lähen Tallinna. Pole nii ammu käinud. Kiisu ootab ja emme ka. saan magada oma laial voodil, võibolla mere äärde minna... Varsti hakkan tagasi tahtma, aga praegu isegi ootan kohalejõudmist....(Kõige toredam tegelikult on muidugi alati sõit ise)