niisama

Ma peaksin arvustust kirjutama. sellepärast ma tulingi siia. Kirjuta möla ja siis tuleb kuskilt mõni pärl ka välja, mis arvustusse kirjutamiseks sobib? Mõtteid on, aga jälle sunnikud, mässavad. Ei taha liigenduda ja loogiliselt rivistuda. Virvarritsevad mu ajus vaid. Ei, ma ei hakka siia raamatu kohta midagi ütlema. Ma tahaks ikkagi enne midagi arukat välja mõelda kui arvamust avaldama kipun.

Iseenesest on raamatud toredad. Väikesed ja suured. ma ei teagi kumbad mulle nüüd rohkem meeldivad. Väikeseid on hea kaasas kanda, rongis läbi lugeda. odavamad on ka. Suured jällegi tulevad kasuks - panin toolile Silveti sõnaraamatu ja Eesti kirjanduse ajaloo - siis ulatasin lambipirini vahetama. See pirnivahetus on muidugi üks omaette nali (pilt), sest teatavasti on nõukogude toodang alati hiilanud oma loogilisusega. Üks kuppel, mis katab elektripirne ja kinnitub kolme kruviga? nojah, redeliga polekski eriti keeruline nõnda seda kuplit eemaldada ja taaspaigaldada, aga kui paljudel on linnainimesetel on redel? Noh, vähemalt sain end sirutada proovides neid kruvisid(ega nad kõige koostööaltimad ka polnud) kuplit hoidma panna. Aga emantispeerunud nagu me Liisiga siin oleme, töömeest ju ka kutusma ei hakka (ei olegi enam kedagi kutsuda muide) Sain hakkama ja valgust sai juurde :)

Unes nägin ma väga rahuldustpakkuvat asja: kohtuprotsessi võitsin mina. Kuidas päriselt läheb, eks see selgub. Uni võis olla mõjustatud sellest raamatust. Sealgi toimub kohtuprotsess. Head muidugi võidavad. On ilmselge, et mina olengi see hea :D Siis oli veel mingisugune pseudolapsepõlvemälestus ja nostalgiline kohvik nõukogudelikus stiilis, kuidagi punamütsikesega seotud. Siis ülikool, kus üks õppejõud hõiskas, et ta oli sunnitud haiguse tõttu tsölibaati pidama ja taas "asja" kallale asudes, hüüdis ta halleluuja. Siis olin jälle mälestusi täis kohvikus, vaatasin telekat, jooksin mere äärde, kus järsu nõlva peal sõid lambad rohtu ja ütlesid "mää"

Nüüd tegelen juba teiste asjadega ja pole mahti enam kirjutada